Majandusprognoosidest räägitakse sageli, kuid sama oluline on ka rahvaarvu prognoosimine. Sarnaselt majandusprognoosidele on siin oma roll nii andmetel kui ekspertteadmistel. Eelmise rahvastikuprognoosi avaldas statistikaamet aastal 2019. Pärast seda on aset leidnud mitu rahvastikku oluliselt mõjutavat sündmusi nagu koroonapandeemia ja sõda Ukrainas. Seetõttu on tarvis prognoosi uuendada. Kuidas see käib, kirjutavad statistikaameti rahvastiku- ja haridusstatistika tiimi juht Terje Trasberg ja analüütik Agnes Peetrik.

Statistikaamet on riigi tellimusel koostanud mitmeid rahvastikuprognoose ning avaldab neid edaspidigi vähemalt iga viie aasta tagant. Eelmine prognoos avaldati 2019. aastal ning järgmine avaldatakse juba 13. juunil 2024. Rahvastikuprognoos on vajalik tööriist teadlastele, ettevõtjatele ning riigile, et planeerida tulevikuvajadusi erinevates valdkondades. Samuti aitab rahvastikuprognoos ette kujutada, kui palju inimesi erinevates vanuseklassides mingiks hetkeks Eestis (sh erinevates maakondades) olla võib, kui jätkuvad prognoosi eelduseks seatud tingimused.

Rahvastikuprognoos ei ole ennustus

Siinkohal on oluline märkida, et rahvastikuprognoos ei ole rahvaarvu ennustamine, vaid pigem hinnang ehk projektsioon määratud rahvastikunäitajate puhul. Koos Eesti teadlaste ja rahvastikuekspertidega analüüsitakse põhjalikult erinevate näitajate (sündimus, suremus ja ränne) seniseid trende ja muutuseid ning põhjuseid muutuste taga. Ka arutletakse võimalike tulevikuvaadete üle ning need võivad loomulikult aja jooksul muutuda. Näiteks on pärast viimast prognoosi Eesti rahvastikusündmusi mõjutanud nii pandeemia kui ka sõda Ukrainas. Samuti on alates 2015. aastast positiivsena püsinud rändesaldo ning pärast 2019. aasta prognoosi on langenud summaarne sündimuskordaja. Seetõttu vajame uut prognoosi.

Rahvastikuprognoos koostatakse seniste trendide põhjal

Erinevad prognoosid ja nende stsenaariumid ei võitle omavahel kõige täpsema tulemuse tiitli nimel, sest neid pannakse kokku koostamise hetkel ajakohaste andmete, meetodite ning parimate olemasolevate teadmiste põhjal. Statistikaameti rahvastikuprognoosis on esimene stsenaarium koostajate hetketeadmiste kohaselt kõige tõenäolisem ehk seda nimetatakse põhiprognoosiks, aga see võib muutuda kohe, kui maailmas toimub mõni rahvastikusündmusi mõjutav juhtum. Seega on loomulik, et praeguseks ei ole ükski eelmiste prognooside stsenaariumitest enam tõenäoline. Tihtipeale sisaldavad prognoosid ka eeldusi, mis ei pruugi trende analüüsides realistlikud tunduda, näiteks määratakse ühes stsenaariumis rändesaldo nulli või seatakse sündimus taastetasemele. Sündimuse taastetase on sündide arv, mis tagab, et sünnib rohkem inimesi kui sureb ehk loomulik iive on positiivne. Selliste stsenaariumite eesmärk on näidata, mis erinevatel juhtudel meie rahvaarvuks saaks. Määrates rändesaldo nulli (ehk tehes eelduse, et sisse- ja väljaränne on tasakaalus) ning jättes teised näitajad samaks, saab mõõta rände mõju rahvaarvule.

Mida on vaja teada rahvastikuprognoosi koostamiseks?

Üldjuhul avaldatakse statistikaameti rahvastikuprognoosis soo-vanusjaotusega rahvaarv kogu Eesti kohta, lisaks soo ja vanuseklassidega (5-aastased vahemikud) maakondlikus jaotuses. Rahvastikuprognoosi on võimalik koostada ka näiteks linnadele ja kohalikele omavalitsustele, kuid piirkondade rahvastikuprognoosideks on vaja täpsemaid, piirkonnapõhisemaid ning tavaprotsessidest erinevaid analüüse ning taustteadmisi. Samuti tuleb meeles pidada, et prognoosi puhul on tegemist matemaatilise arvutusega ning maakondlikke numbreid kokku arvutades ei saa siserändega arvestamise tõttu tõenäoliselt täpselt sama arvu, mille annab tervele Eestile koostatud prognoos, isegi kui ülejäänud sisendnäitajad on samad.

Rahvastikuprognoosi sisendnäitajad jagunevad laias pildis kolme kategooriasse: sündimus, suremus ja ränne. 

Trendid: Sündimus

Rahvastikuprognoosi kontekstis kuuluvad sündimuse kategooriasse summaarne sündimuskordaja (total fertility rate, TFR), kohortsündimuskordaja, sündimuse vanusekordajad (age-specific fertility rate) ja ema keskmine vanus lapse sünnil. Siinkohal vaatame täpsemalt summaarset sündimuskordajat ning kuidas see viimasel paarikümnel aastal muutunud on. Summaarne sündimuskordaja kirjeldab keskmist kogu naise elu jooksul sündivate laste arvu eeldusel, et sündimuskäitumine püsib kogu naise viljaka ea jooksul vaatlusaasta tasemel. Summaarse sündimuskordaja arvutamise valemi leiab huviline rahvastikustatistika valemite seast. 2010. – 2022. aastatel oli kõrgeim summaarne sündimuskordaja aastal 2010 (1,72) ning madalaim 2022. aastal (1,41). Seejuures on nendel 12 aastal olnud nii tõuse kui ka langusi, hetkel on trend siiski allapoole. Kui heita pilk natuke rohkem ajateljel tagasi, siis on näha, et suuri langusi on toimunud varemgi ning praegune langus ei ole midagi enneolematut.

Rahvastikuprognoosi sisendiks tuleb ekspertidega koos paika panna stsenaariumitesse paigutatavad summaarsed sündimuskordajad. Näiteks 2019. aasta prognoosis valiti põhistsenaariumis, et prognoosi lõpuaastaks jõuab summaarne sündimuskordaja 1,86-ni. Samuti võeti ühes stsenaariumis käiku ka sündimuse taastetase ehk summaarseks sündimuskordajaks määrati 2080. aastaks 2,08. Viimati oli sündimus taastetasemest kõrgemal enne 1990. aastat.

Lisaks summaarsele sündimuskordajale tuleb analüüsida sündimuse vanusekordajaid, kohortsündimuskordajat ning ema keskmist vanust lapse sünnil. Viimane näitaja on alates 1990ndate algusest järjepidevalt tõusnud ning ületas 2016. aastal 30 aasta piiri. Kohortsündimuskordaja aga näitab kindlas vanuses naiste keskmist sünnitatud laste arvu (näiteks 40-aastaste kohortsündimuskordaja aastal 2023 oli 1,82).

Rahvastikuprognoosi sisendi suremuse kategooriasse paigutuvad näiteks meeste ja naiste oodatav eluiga sünnihetkel ning ellujäämistõenäosused soo ja vanuse lõikes. 2019. aasta prognoosis tehti suremusele nii-öelda kaks stsenaariumit: oodatav eluiga jääb sellele tasemele, mis ta oli prognoosimise ajal ning oodatav eluiga tõuseb naistel 89 ning meestel 83,5 aastani. Jooniselt 3 on näha, et oodatava eluea trend on selgelt tõusnud ning pärast 2019. aasta prognoosi on oodatavat eluiga hetkeks mõjutanud koroonapandeemia. Samas on ka näha, et oodatav eluiga on taastumas endisele tasemele.

Rahvastikuprognoosi suremuse eelduseid seades võiksime tõmmata joonlauaga trendijoont edasi sajandi lõpuni, nii et oodatav eluiga oleks kõvasti üle 100. Tegelikkuses tuleb kuskil ette nähtamatu piir ning selle välja selgitamiseks vaatame riikide poole, kus oodatav eluiga on kõrgem kui meil. Näiteks Soome naiste eluiga ei ole Eesti naiste omast oluliselt kõrgem (Eesti naistel 82,29 ning Soomes 83,79, 2022. aasta andmed), aga meeste puhul on erinevus suurem. Soome meeste oodatav eluiga sünnil on 78,63 aastat, Eesti meestel viis aastat madalam (73,61). Jaapanis on oodatav eluiga üks maailma kõrgematest (naistel 87,71 ja meestel 81,56, 2020. aasta andmed).

Rände puhul arvestatakse tervele Eestile rahvastikuprognoosi koostades välisrändega, maakondlikus prognoosis tuleb arvestada ka siserändega ehk vaadata, milliste maakondade vahel Eestis rännatakse. Samuti on rändekäitumises soolisi ja vanuselisi erinevusi. 2019. aasta prognoosis valiti põhistsenaariumi rändesaldoks 1500, lisaks olid esindatud null-variant ning 3000. Jooniselt 4 on ka näha, et rändesaldo pöördus positiivseks alles 2015. aastal ning tegi seejärelgi erinevaid hüppeid, seega praegu võime öelda, et 2019. aasta prognoos oma ajale ja teadmistele kohaselt määras rändesaldo õigesti positiivseks, kuid samas alahindas natuke tulevikku.

Uus prognoos kuni aastani 2085 avaldatakse 13. juunil

Vaatamata madalale sündimusele on Eesti rahvaarv tänu positiivsele rändesaldole viimasel kuuel aastal olnud kasvutrendis. Kas seniste trendide jätkudes kasvab prognoosi järgi Eesti rahvaarv 1,4 miljonini või hakkab langema nagu on pakkunud varasemad prognoosid? Seda näitab 13. juunil avaldatav rahvastikuprognoos, mis avaldatakse tervele Eestile kuni aastani 2085 ja maakondadele aastani 2050.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta