Koolikiusamisest on õnneks hakatud juba rääkima, aga on siis täiskasvanute maailm vähem julm kui puberteetikute oma? Vaevalt, võib-olla lihtsalt teistmoodi julm. Ma ei usu eriti, et kedagi tööl regulaarselt pekstakse, peadpidi vetsupotti topitakse või töövahendid ära võetakse — ja sunnitakse selle kõige juures veel korralikult tööd ka tegema. Või siiski? Või mis moel toimub õieti kiusamine töökohas?

Ah et sinu töö juures seda ei ole? Kohe mitte kellegi suhtes? Täpselt nagu seal (eliit)koolis, kus su vanem poeg käib: kedagi kohe üldse ei mõnitata ja ei tõrjuta. Eriti ei tee seda muidugi sinu poeg. Ja mitte mingil, no kohe lausa mitte ühelgi juhul ei tee seda sina.

Sa ei räägi seljataga kellestki halvasti, ei naera koos kellegi üle lihtsalt sellepärast, et teised seda teevad, aitad kolleegi kohe, kui ta abi palub, ei tõsta alluva peale kunagi häält, ei lõika koosolekul kolleegi juttu hoolimatult pooleks, ei käi ülemusele kaebamas või lausa teiste peale valetamas, ei röhitse töölaua taga… Me oleme ju kõik nii illikukud. On ju?

Ja muidugi, mis kiusamine see ka on. Aga kuidas siis näeb välja kiusamine töökohal? Kas enamik meist põeb tööstressi tõesti ainult raskete või tüütute tööülesannete pärast ja üldse mitte sellepärast, et hommikul tuleb jälle minna ja näha neid nägusid, kuulda nende häält, tunda nende lõhna… Avatud kontoris või mõnes teises tööruumis, kus inimesed tihedalt koos, pole sellest ju pääsu.

Oma esimesel tööpäeval elu esimeses töökohas olin järgmise “suhtlussituatsiooni” tunnistaja: koridori ühes otsas seisab mees ja karjub teise mehe peale, kes seisab koridori teises otsas: ära tule lähemale, kurat, su sokid haisevad!!! Meie teised turtsusime naerda, aga koridori teisest otsast kostis andekspaluvat nämmutamist ja mees kaduski ühe ukse varju.

Selline stiil oleks ehk arusaadav 8. klassi poiste puhul, aga täiskasvanud, ülikooli lõpetanud mehed? Saame siis üldse kunagi nii täiskasvanuks, et üksteise mõnitamine, alandamine ja kiusamine oleks täiesti välistatud?

Jätaks kõrvale sellise klassikalise näite, kus ähkiv (mees)ülemus ajab (nais)sekretäri ümber laua taga ja ähvardab lahtilaskmisega, kui… nojah. See on puhas ahistamine ja selle eest saab vastutusele võtta. Aga mida teha näiteks siis, kui tööle tuleb uus (mees)kolleeg, kes hakkab esimesest päevast peale (nais)kolleege õlale patsutama ja kätt ümber piha panema? See on lihtsalt tema suhtlusstiil!

Vähemalt ta ise väidab nii. Naiskolleegid käratavad talle järgemööda peale. Aga mees ei jäta — tema ei näe selles midagi halba ega saa aru, mis need naised virisevad. Enamik naisi tajub sellist käitumist aga kiusamisena. Ja kuidas nad ennast selle eest kaitsma hakkavad? Nad tõrjuvad seda meest. Ei tee temaga nalja, ei vasta tema kõnetustele enam üldse.

Või asub asjalikus kollektiivis tööle naine, kes peab vajalikuks iga päev kõiki töökaaslasi teavitada üksikasjalikult oma laste nohust, koera karvavahetusest ja terve pere eileõhtusest menüüst. Selline kolleeg osutub pikapeale tüütuks ja ka teda võidakse hakata tõrjuma.

Tõrjumine iseenesest on väga tõhus kiusamise viis, nii heidab ju kollektiiv kellegi enda seast välja. Füüsiliselt on ta jah seal, oma töölaua taga, aga vaikimise müür tema ümber on lausa käega katsuda. Ta ei sobi “meie hulka”. Ja kui inimesel on põhjus, miks ta töökohta vahetada ei saa, kujunevad tema päevad piinarikkaks. Täpselt nagu koolis sellel lapsel, kellest klassikaaslased nagu õhust läbi vaatasid.

Omaette kiusamise liik on see, kui inimest ei lasta soovitud ajal puhkusele, ei tõsteta aastate kaupa palka või ei maksta seda õigel ajal välja. Ka see on kiusamine, kui oled öö otsa jahtinud mingi projektiga ja hommikul selgub, et see on antud kellelegi teisele. Või kui ülemus hüppab järsku sisse ja hakkab sind näiteks klientide ees sõimama. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Kui klassis on võim ja vägi tavaliselt kindla grupi käes, mille koosseis aeg-ajalt vahetub, millel on omad kaasajooksikud, lipitsejad ja vastased, siis kas pole nii ka töökohal? Tööl on sellise hierarhia tekkimine alluvussuhete tõttu lihtsamgi. Aga kas liidrite sekka pääsemise vahendid on koolis ja tööl samad?

Olgem ausad: kas pole kõva mees (või naine) see, kes käib juhiga lõunat söömas? Täpselt nagu kooliski. Kas on uhke tunne tulla ülemuse kabinetist, kõigi pilgud sulle pööratud, sul on aga suul üksnes salapärane naeratus: teil on oma asjad ajada. Kas oled astunud esimesed alatud sammud teel liidrite sekka, või on need vaid normaalsed inimlikud suhted?

Mis sinu töökohas toimub? Kas oled ise pröökav ülemus — või hoopis plärtsuv alluv? Kes sind kiusab — ja keda kiusad sina?

Kriti Kratt, Delfi
Pilt: www.schorchhungaria.hu

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta