Oli 1. mai varajane hommik, nii umbes viie ja kuue vahel. Magasin veel, ehkki ilusal kevadajal oli see ju patt mis patt. Helises telefon, võib-olla oli mul siis juba ka mobiil olemas. Lehm oli haigestunud. Vajas kiiret abi.
 
Sõitsin kohale aimamata, millise haigusega võib tegu olla. Kui loom on hiljuti poeginud, siis on tema probleemistik enam-vähem teada: ainevahetus ei muuda oma käiku, vajab medikamentoosset taganttõuget. Poegimishädad on poegimishädad: rasked, aga väga konkreetsed. Nüüd aga oli lihtsalt heast peast loom haige. Kõht punnis ja gaase ohtlikult täis ka ei ole, ütles perenaine, vana loomapidaja. Kõhe tunne on sellistel teadmatuse momentidel.

Jõuan mina lauta lehma juurde. Esimene pilk talle andis selgust, et tegu on kohe iseäranis terve loomaga. On teatud meetod, mida ma teile siinjuures kirjeldama ei hakka, kuid kahe minuti pärast oli mul "diagnoos" juba päris selge: lehm indleb ja kohe täiega. Küsisin siis vanaproualt, et milles selle looma haigussümptomid seisnesid, mispeale tuli vastus, et... ta kahtlustas, et lehmal on hullulehmatõbi, nii veidralt käitus loomake.

No mis sa ise teeksid, kui kevad on käes ja tahaks kedagi, igatseks kedagi, aga inimkeeles rääkida ei oska? Mis sa siis ise teeksid? Eks siis tantsidki oma lühikese lõa otsas, jõudmata ära oodata hetke, mil sind karjamaale viiakse, et sa saaksid üle väljade oma loodud laulu hüüdma hakata.

Lugu armunud lehmaga lõppes sedamoodi, et ma tulin õhtupoolikul "esmaabivahenditega" tagasi ja tõin pullidelt pisut geeniinfot kaasa. Päris armastuseks seda ju lugeda ei saa, aga tähelepanuks ja vajalikuks manipulatsiooniks küll. Asi seegi - elu ime võis taas oma tsüklit alustada, just nii, nagu jumalale, inimesele ja lehmalegi meelepärane on.

---

Loe teisi Thea loomaarstilugusid Bioneerist!