Kes meist poleks kohanud lepatriinut? See ilus ja armas tegelane tundub olevat ainuke putukas, kelle kõik eksimatult ära tunnevad. Või kas ikka tunnevad? Lepatriinusid on hästi palju liike. Tahan seekord pajatada kolm lugu lepatriinudest.

Seitsetäpp-lepatriinu

2009. aasta juulis tahtsin Saue lähedal pildistada üht aasa, mis õõtsus tuules kui kollaste õite meri. Õitemerest leidsin ka õnnelinnukese ehk seitsetäpp-lepatriinu. Ma teadsin kohe, mis sorti pilti ma teha soovin.

Lepatriinu istus õiel paigal: ta justkui poseeris. Algaja fotohuvilisena jäin tulemusega vägagi rahule. Pärast pildistamist kibelesin koju, sest tahtsin kähku tulemust arvutist näha. Väike pilt väikese kaamera ekraanil on hoopis midagi muud, kui suur pilt arvutiekraanil.

Pildivaatamisega pidin õhtuni ootama. Olgugi, et püüdsin sel päeval veel palju kaadreid, tundsin ette, et just see klõps oli päeva naelaks. Õhtul veendusin lõplikult, et kaader õnnestus. See ei vajanud kohendamist. Päev läks igati asja ette.

Kalmusetriinu

Selle pildi saamislugu on veidike kummaline.

Ühel 2012. aasta augustikuu hommikul leidsin täpilise putuka ootamatult oma töölaualt. Tema tulekut ma ei märganud. Ilmselt lendas tegelane ise läbi lahtise akna sisse.

Putukas tatsas mu laual oma tahtmist mööda ringi. Meelitasin ta valgele paberile ja seejärel püüdsin kaadrisse. Ma tean, et kaader pole kõige teravam, aga ta on olemas.

Ma ei konkureeri elukutseliste fotograafidega. Ma olen digikaameraga harrastaja, kes peab oluliseks tabatud hetki, mitte nende kunstiväärtust. Sellegipoolest naudin pildistamist. Püüan päeva sellisena nagu see minu tagasihoidlikkusse kaamerasse jääb.

Pärast pildistamist tahtsin putuka välja viia, aga tema lendas ise minema. Muigasin omaette, et too triinu käis pildistaja juures vist passipilte tegemas. Ise ta ju tuli ja ise ka lahkus.

Alguses ma ei teadnud, kellega mul oli au kohtuda. Täpik ju ennast ei tutvustanud. Sellest, et tegu on lepatriinulasega, sain ma muidugi aru, aga mis liigi esindajaga täpsemalt trehvasin, see vajas uurimist.

Samade värvidega on ka õnnetriinu. Õnnetriinul pidi olema 22 musta täppi ja kalmusetriinul vähem või rohkem.

Igaüks võib nüüd täppe loendada ja oma otsuse teha…

Käokirjak

See on minu lepatriinulaste piltidest kõige värskem kaader. 7. septembril tulime koos lapselaps Rasmusega maalt ja kodus asju lahti pakkides jäi putukas lapsele vaateulatusse. Kas tõime ta õuntega maalt kaasa või lendas ta lahtisest aknast sisse, seda me ei teadnud.

Rasmus võttis putuka käe peale, et saaksin teda pildistada, aga tegelane sibas kogu aeg eest ära. Räägi ja palu palju tahad, tema teab ise kuhu minna.

Pika punnitamise peale sain täpikandja pildile. Seejärel otsustasime putukal oma teed lasta minna. Rasmus sai rõdul ainult sõrme püsti ajada, kui lepatriinulane sealt vurinal ära lendas.

Hiljem selgus, et too liik kannab nime käokirjak.

Kui sellist valgete täppidega putukat esimest korda nägin, pidasin teda albiinoks, kuigi ta seda pole. Kas tegelikult ka albiinod putukad olemas on, seda ma ei tea.

Mida ütleb Vikipeedia lepatriinulaste kohta?

Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond.

Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi.

Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.

Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne.

Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka.

Suurbritannias kasvatatakse lepatriinusid aedade kaitsmiseks lehetäide eest. Lepatriinusid on levitatud üle kogu maailma, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Lepatriinude kasutamine kahjurputukate hävitamiseks tsitruseliste kasvandustes oli tõhusam kui mürgitamine.

Lepatriinude arvukus kasvab soodsates oludes kiiresti. Nende aplus teeb nad inimeste ustavaiks liitlasteks võitluses paljude kahjurputukatega.

Siiski ei ole kõik lepatriinud kasulikud. Taimetoidulised lepatriinud võivad mõnelpool maailmas tekitada olulist kahju. Näiteks kõrvitsatriinu ja kartulitriinu on ohtlikud taimekahjurid.

Lepatriinud vajavad toiduks ka õietolmu ja nektarit ning sellepärast köidavad neid taimed, mis seda rikkalikult toodavad või juba varakevadel tootma hakkavad: iga liiki sinepitaimed, tatar, koriander, ristik ja kaunviljad, näiteks hiirehernes.

Loomulikult kohtab neid taimedel, kus hulgaliselt lehetäisid elab: apteegitill, till, koriander, köömen, kikkaputk, soolikarohi, raudrohi ja kõik porgandiliigid. Veel kohtab neid sageli ilmalilledel, võililledel ja kurerehadel.

Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid.

Allikas: Vikipeedia

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta