Mõnikord märkad looduse ilu nii, et ei oska oodata. Just nõnda juhtus minuga paari aasta eest,  jaanipäeva paiku.

Ühel päeval oli meie hoovis muru peal üks ääretult uhke väike liblikas. Ta oli üleni valge ja veidi karvaste tiibadega, mida ta hoidis kehaga võrreldes risti.

Rabasin toast fotoka ja tormasin pilti tegema. Mind putukas ei kartnud ja püsis liikumatult rohukõrrel. Olin pildi kätte saamise lihtsusest isegi veidi pettunud. Jahi mõnu jäi ju ära!

Kuna pildistamine toimus maal ja kõik raamatud on mul linnas, siis tuli oodata aega, millal linna jõuan. Seni oli kena liblikas lihtsalt nimetu.

Linnas sain teada, et liblikas, kes nägi välja nagu ingel, kannab nimetust valge sulgtiib.

Kas teate, et sulgtiivalisi elab meil ligemale 50 liiki. Esmapilgul ei meenuta nad üldse liblikaid. Hämaruses hõljuvad nad põõsaste ja puude läheduses ja niitude kohal ning ilmuvad sageli ka valgustatud akendele. Võivad lennata hilissügiseni välja.

Sulgtiivaliste juures on tähelepunuväärne nende komme hoida oma tiibasid keha suhtes täisnurkses asendis, kui nad kuskil on puhkama jäänud. Nii paistavad nad silma kui väikesed ristid.

Nende röövikud toituvad mitmetel kõrrelistel või paikades, kus kasvab kassitappu, mille kokkurullunud lehtede vahel röövikud elavad.

Valmiku tiibade siruulatus on 15-20 mm. Eestis on valge-sulgtiib täiesti tavaline liblikas.

Allikas: J. Viidalepp "Liblikate määraja"

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Sarnased artiklid