See lugu juhtus läinud suve lõpus minu maakodus. ​Hommikul käisin kasvuhoonet avamas ja tagasi tulles tulin õunapuu alt ringiga läbi. Tahtsin mõne ilusa valge klaari hamba alla saada. Seal ma siis sahmerdasin peadpidi õunapuulehtedes.

Õuele jõudes tundsin, et keegi kõnnib mu kõrvast üle. Oh, kus ma siis röögatasin. See oli vist äratuseks tervele meie väikesele alevile. Isegi mu poolkurt ema tuli vaatama, kes mind tapab. Mõistus alles vaagis, mida teha, kui mu käsi oli juba pahategija koristanud. Viskasin ta eemale ja siis nägin, et see oli rahumeelne mesimumm.

Ta kukkus end vastu kivitreppi ikka päris uimaseks, ukerdas seal kohe tükk aega. Palusin ta käest küll vabandust, aga tegu oli juba tehtud. Jäi üle ainult oodata, kas ta suudab veel lennata. Vahepeal jõudsin toast fotoaparaadi tuua ja oma ohvrist mõned pildidki teha. Lõpuks urises ta minu peale ning lendaski minema. Hea, et veel nii läks ja mesilane ellu jäi.

Kimalane

 

Sain temast mõned pildid. Tean juba kooliajast, et selliseid maamesilaste ehk kimalaste liike on meil palju. Hakkasin siis oma pildi järgi otsima, kes mind ehmatas ja leidsin, et välimuse järgi määrates võis see olla kas maakimalane ​(Bombus lucorum)​ või siis karukimalane ​(Bombus terrestris).​

Mõlemad on meil Eestis looduskaitsealused liigid ja karukimalane on meil eriti haruldane. Neil mõlemal on rindmikul ja tagakehal kokku kaks kollast triipu ja valge taguots. Ainult maakimalasel on rindmikutriip veidi heledam ja sidrunikollane ja karukimalasel on see triip jälle tuhmim.Tema on veidi jässakam ja ümaram. Kumb ta siis oli, ei tea täpselt..

 

Olgu sellega, kuidas on, aga mõlemad kimalased on ühtmoodi looduskaitsealused liigid. Tundsin oma teo üle süümepiinu ja lohutasin end sellega, et kimalane jäi ju ikkagi ellu ning suutis ära lennata. Lootsin, et ta elab oma elu ilusasti lõpuni ja ei satu rohkem minusuguste küüsi, kes talle oma ettevaatamatusega liiga võiks teha.

Andmed kimalaste kohta on siit pärit.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!