Klaas ei ole iseloomustatav kui ühtse koostisega materjal, vaid nimi tuleneb pigem klaasitaolisest olekust, mis tekib teatud materjalide sulamiseni kuumutamisel ja järgneval jahutamisel. Sõltuvalt koostisest ja töötlemistehnoloogiast on võimalik saada väga erinevate omadustega klaasi.

Klaasitööstused toodavad taaraklaasi, lehtklaasi, klaasfilamentkiudu, tarbeklaasi, eriklaasi ja mineraalvilla. 

Klaasi ajalugu

Inimene hakkas klaasi valmistama umbes 3500 aastat e.m.a., suuremaid klaasist anumaid hakati tegema umbes 1500 aastat e.m.a. Klaasi hakati puhuma 1. sajandil m.a.j. Juba 18. sajandil olid Euroopas vabrikud, kus klaasipuhujad valmistasid rohkem kui miljon pudelit aastas. 19. sajandil hoogustus klaastaara tootmine veelgi, kui kasutusele võeti puhumismasinad. Tänapäeval on tehaseid, kus automaatliinidel toodetakse rohkem kui 500 pudelit minutis.

Teadaolevalt oli Eestis esimene klaasisulatus Hiiumaal Hüti klaasikojas (1628–1664). Üldse on Eesti aladel teada üle poolesaja klaasitööstuse. Üks suuremaid ja kauem tegutsenud klaasitööstusi oli Rõika-Meleski peeglivabrik (1792–2005).

Klaasi puhul ei ole vajalikud täiendavad ohutustestid, kuna klaaspakend on olnud kasutuses üle 2000 aasta ja on ennast tõestanud kui keemilises mõttes ohutu pakendiliik.

Klaasi tootmine

Klaaspakendite valmistamiseks kasutatava klaasi toorained on liiv, kriit või muud kaltsiumkarbonaati sisaldavad mineraalid (nt lubjakivi) ja sooda ehk naatriumkarbonaat. Pudeliklaas koosneb 71-75 protsendist ränidioksiidist (liiva peamine koostisaine), 12-16 protsendist naatriumoksiidist, 10-15 protsendist kaltsiumoksiidist.

Klaasi sulatamine toimub kõrgel temperatuuril: 1300-1500°C. Pudeli puhumiseks jahutatakse sulaklaas umbes 650°C.

Klaasi tootmise peamiseks keskkonnamõjuks on energiakulu ja kütuste põletamisel tekkiv õhusaaste. Siiski kulub klaasi tootmiseks oluliselt vähem energiat, kui teiste nt alumiiniumist valmistatud toodete tootmisel. Energiakulu ja sellest tulenevalt ka lämmastikdioksiidide ja süsihappegaasi heide on oluliselt väiksem, kui toorainesegusse lisada purustatud klaasi.

Klaasi omadused

Materjalina on klaas keskkonnasõbralik – temast ei satu keskkonda kahjulikke ühendeid. Samas klaas ei lagune looduses (kui välja arvata väga-väga aeglane merelainetuse jm kulutav toime) – prügilas või mujal keskkonda sattununa säilib klaas tuhandeid aastaid.

Tänu klaasi kui materjali raskusele ei ole majanduslikult tasuv vedada ühekordselt kasutatavaid klaaspudeleid ja neisse pakendatud kaupu väga suurte kauguste taha. See on üks põhjuseid, miks üha enam kasutatakse klaasi asemel metallpurke ja plastpudeleid. 

Aja jooksul on tehtud pingutusi, et muuta klaaspakendit kergemaks. Näiteks ajavahemikus 1972. aasta kuni 1987. aasta vähenes Ameerika Ühendriikides ühekordse kasutusega klaaspudeli kaal 44 protsenti. 

Klaaspakend moodustab 60 protsenti Euroopa Liidu klaasitoodangust. Kõige enam kasutatakse klaastaarat alkohoolsete ja karastusjookide pakendamisel (75 protsenti klaaspakendist, peamiselt pudelitena) ja toiduainetetööstuses (20 protsenti, peamiselt purkidena). Ülejäänud 5 protsenti kasutatakse peamiselt kosmeetikavahendite ja ravimite pakendamiseks.

Üks klaasi põhilisemaid omadusi on see, et ta on nähtava valguse suhtes läbipaistev. See läbipaistvus tuleneb asjaolust, et klaasi moodustavas materjalis ei ole ühtki aatomijoone üleminekuolekut, millel oleks nähtava valguse energia. Äärmiselt puhta klaasi saab teha nii läbipaistvaks, et valguskaablites on klaas infrapunastel lainepikkustel "läbinähtav" sadade kilomeetrite ulatuses.

Tavalise klaasi omaduste muutmiseks lisatakse sellele tavaliselt muid koostisosi. Pliioksiidi sisaldav pliiklaas on tavalisest säravam, sest tal on suurem murdumisnäitaja. Boori võidakse lisada selleks, et muuta termilisi ja elektrilisi omadusi, näiteks Pyrex-klaasi puhul. Ka baariumi lisamine suurendab murdumisnäitajat. Kui klaasi lisada tseeriumi, siis ta hakkab neelama infrapunast energiat. Teiste metalloksiidide lisamine võib muuta värvust. Sooda või potase osatähtsuse suurendamist kasutatakse mõnikord sulamispunkti täiendavaks alandamiseks. Mangaani lisamisega on võimalik vabaneda soovimatutest värvustest.

Klaasi ringlussevõtt

Jäätmeseadus ütleb, et kui see on tehniliselt, keskkonna seisukohast ja majanduslikult teostatav, peab kohaliku omavalitsuse üksus korraldama vähemalt paberi-, papi-, metalli-, plasti- ning klaasijäätmete liigiti kogumise.

Jäätmetena tuleb eristada taaraklaasi (pudelid, purgid), lehtklaasi (aknaklaas, peeglid, lameklaas) ja kristalli. Neid ei tohi kokku segada. Klaasi saab ümber töödelda lõputu arv kordi. 

100 kg klaasist saab valmistada ligi 200 klaaspudelit või –purki. Pudeliklaasi sulatamisel on energiakulu 3000-5000 kJ/kg (830-1400 kWh/t); ligikaudu 80 protsenti klaasi tootmisel vajaminevast energiast kulub materjali sulatamiseks. Korduskasutuspakendina peab klaastaara vastu 40-50 tsüklit. Seetõttu on kõige keskkonnasäästlikum korraldada nende pakendite kogumist tagatisraha süsteemi kaudu. Vanaklaasi lisamine toorainesse alandab klaasimassi sulamistemperatuuri ja sellega ka energiakulu. Klaas on selle poolest ainulaadne materjal, et ta omadused taaskasutamisel ei halvene.

Tänapäeval on klaastaara kokkuostude asemel taaraautomaadid, kuhu viiakse pandimärgisega pakendid. Riba pandipakendil peab olema loetav, muidu aparaat seda ära ei tunne. Pandimärgita klaas pannakse taaraklaasi või segapakendi konteinerisse. Kui klaasikonteinerit ei ole, tuleb taara panna segapakendi konteinerisse. Loputatud klaastaaralt tuleb eemadada korgid ja foolium, sildid võivad jääda. Lehtklaasi kogutakse jäätmejaamades. Kristall tuleb visata segaolmejäätmetesse, sest nende jäätmete maht on väike ja neid eraldi ei koguta. Kristall sisaldab pliid ja ei sobi muu klaasiga kokku. Kindlasti ei tohi klaasikonteinerisse visata peegli-, leht- ja aknaklaasi, portselani, keraamikat, autoklaasi ning lambipirne. Rasksulavad lisandid, nt portselan, tekitavad probleeme klaasi ümbertöötamisel. 

Ladestades pakendijäätmeid prügilasse koos muude olmejäätmetega tekitatakse loodusele olulist kahju, kuna nende lagunemine ja muutumine mullaks võtab aega sadu ja mõne pakendi puhul isegi tuhandeid aastaid. Samuti on pakendatud toodete ostmisel poes nende hinnale lisatud nende käitlustasu ja teil on õigus pakendijäätmetest tasuta vabaneda. Pakendijäätmed on väärtuslikuks tooraineks erinevate toodete tootmisel ja nende taaskasutamine aitab säästa loodust.

Klaasikonteinerisse võib visata nii pandita taarat kui ka klaaspurke. Pakendijäätmeid ei ole vaja piinliku põhjalikkusega pesta, piisab loputamisest. Oluline on, et pakend oleks toiduainetest vaba ja kui see peaks kuu aega pakendikogumispunktis tühjenduskorda ootama, ei tohiks see haisu levitama hakata. 

Klaas sorditakse vastavalt värvile, peenestatakse klaasipuruks ja sulatatakse koos klaasiliiva, sooda ja muude ainetega uueks materjaliks. Purustatud klaas viiakse näiteks Audrusse või Järvakanti.  

Kahjuks puruneb klaas osaliselt sortimisel ja töötlemisel ning see võib ohustada töötajaid. 

Sulaklaasi tilkadest vormitakse uued klaasasjad, mis lähevad pärast töötlemist lõõmutusahju, kus neid kuumutatakse ja järk-järgult maha jahutatakse. Sedasi tugevdatakse klaasi ja eemaldatakse sellesse kogunenud pinged. 

Klaasi sulatamisel võib taaskasutatav materjal moodustada kuni 80 protsenti toorainest. 1 tonn klaasipuru asendab 1,2 tonni toorainet. Kui looduslikust toormest võib klaasi valmistamisel atmosfääri lenduda kuni 20 protsenti (koos veeauruga), siis taaskasutava materjali kasutamisel on see umbes 3 protsenti (koos veeauruga). Energiavajadus 1 tonni klaasi sulatamiseks väheneb ligikaudu 2,5 protsendi võrra iga 10 protsendi toormesse lisatud klaasipuru kohta. Kui arvestada juurde taaskasutatava klaasi kokkukogumiseks, transpordiks jm käitlemiseks tehtavad energiakulud, hoiab 1 tonni klaasi taaskasutamine ära 315 kg süsihappegaasi tekke. Ühe klaaspudeli ümbertöötlemisel säästetud energia arvel võiks näiteks 100 W elektripirn põleda 4 tundi või saab keeta 2-3 tassi teed.

Klaasi taaskasutamisel ringlussevõtuna on peamiseks probleemiks klaasi erinevad värvid. Erinevaid klaasi värve saadakse lisandite abil: kroom lisandina annab rohelist, raudoksiid lisandina pruuni ja koobalt lisandina annab sinist klaasi.

Valge, rohelise ja pruuni klaasipuru segamisel ei saa toota puhast klaasi. Kuigi rohelise klaasi tootmisel segatud klaasipurust piiranguid pole, ei toodeta rohelist klaasi nii palju, et kogu segatud klaasipuru ära kasutada.

Klaasipuru läheb ka muudesse toodetesse, nt täiteainena värvide, paberi, plasti ja kummi hulka. Klaasipuuder annab huvitava tekstuuri ning võib isegi toote omadusi muuta. Klaasi ja asfaldi segamisel saadakse eriliste omadustega teekate. Klaasasfalt sisaldab umbes 30 protsenti vanaklaasi.

Klaaspudeli lagunemisaeg on selgusetu, kuna nii pikka aega pole keegi seda protsessi jälginud.

Tellige pakendikonteiner tasuta!

Jäätmehierarhia kohaselt tuleb esmajärjekorras jäätmeteket vältida ja kui see osutub võimatuks, tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik ette valmistada korduskasutuseks, siis ringlusse võtta ja muul viisil taaskasutada, et ladestada prügilasse võimalikult vähe jäätmeid.

Eesti on võtnud eesmärgiks, et alates 2020. aastast tuleb ringlusse võtta vähemalt 50 protsenti kodumajapidamistest pärinevatest paberi-, metalli-, plasti- ja klaasijäätmetest, muudest liigiti kogutud kodumajapidamisest ja muudest allikatest pärinevatest jäätmetest. Eesmärk on kirjas ka jäätmeseaduses. Lugege jäätmete sortimise kohta. 

Tootjavastutusorganisatsioon OÜ pakub korterelamutele (korteriühistutele) tasuta* teenust pakendijäätmete kogumiseks. 0,6 m3  spetsiaalne konteiner paigaldatakse korteriühistu territooriumile. Konteiner on lukustatav ning spetsiaalse avaga.

Pakendikonteineri tühjendus on tasuta juhul, kui konteineris on õiged jäätmed. Seega, kui vedaja tuvastab esmasel vaatlusel, et pakendikonteinerisse on visatud näiteks segaolmejäätmeid, siis esitatakse tühisõidu arve ning korteriühistu peab tellima korraldatud jäätmeveo raames konteineri tühjendamise.

Pakendikoti teenus on mõeldud eramaja omanikele pakendijäätmete üleandmiseks. Eramaja omanikel on võimalik TVO-ga sõlmida leping  pakendikoti teenuse saamiseks. 

NÄIDE! 

Jäätmeseadus ütleb, et kui see on tehniliselt, keskkonna seisukohast ja majanduslikult teostatav, peab kohaliku omavalitsuse üksus korraldama vähemalt paberi-, papi-, metalli-, plasti- ning klaasijäätmete liigiti kogumise.  Tallinnas sätestab jäätmehoolduse korra Tallinna jäätmehoolduseeskiri. Jäätmete üleandmise kohta saab infot kas Tallinna linna veebist või infotelefonilt 1345. Konteinerite asukohad leiab kuhuviia.ee veebist. Korraldatud jäätmeveost võib lugeda Tallinna veebist.

Tallinnas on 3 jäätmejaama:

Kasutatud materjalid

Artikli ilmumist toetas Tallinna Keskkonnaamet.
Artikli ilmumist toetas Tallinna Keskkonnaamet.

Sarnased artiklid