Milliste kivide ja kändude otsa takerdub pagulaste abistamine Eestis, analüüsib JUHAN SAHAROV Johannes Mihkelsoni Keskusest. Autor on Euroopa Pagulasfondi ja Siseministeeriumi projekti “Varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste parandamine läbi kombineeritud tugiteenuste” juht.

Linn ja varjupaik on aastatuhandeid omavahel seotud olnud. Linn tekkis tihti ümber kindluse või linnuse ja viimane oli muistsetele eestlastele koht, kuhu koguneti vaenlase eest varjule. Ja just nimelt linnaruum oli keskajal see, mis suutis sinna pagenuile anda kõigepealt varjupaiga ning hiljem ka isikliku vabaduse. Niisiis, linn kui maahärra võimu alt vabanenud asula hakkas keskajal ja hiljemgi kujutama vabaduse sümbolit ja on seda tegelikult siiani.

Seda enam tundub paradoksaalne praeguse Eesti linnade ja muude omavalitsuste tõrjuv ja hoolimatu suhtumine Eestis varjupaiga saanud pagulastele elamiskoha korraldamises. 2006. aastal Eestis jõustunud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) paragrahv 73 sätestab: “Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab pagulase vastuvõtmise ning osutab talle vajaduse korral kaasabi elukoha leidmisel, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste saamisel, tõlketeenuse ja eesti keele õppimise korraldamisel, tema õiguste ja kohustuste kohta teabe saamisel ja muude küsimuste lahendamisel.”

Omavalitsused pole teadlikud

Ometi on vaid mõni üksik omavalitsus sellisest kohustusest teadlik. Nüüdseks on olukord muutunud üpris kriitiliseks, kuna järjest enam on kasvanud nii varjupaigataotlejate kui (rahvusvahelise kaitse saanud) pagulaste arv Eestis ning omavalitsuste kaasamine pagulastega tegelemisse muutub üha vajalikumaks.

2009. aastal esitati Eestis seni enim varjupaigataotlusi – 34. Tänavu juuli lõpuks oli Eestis 24 uut taotlust, mis tähendab, et tõenäoliselt tuleb selle aasta lõpuks vähemalt sama suur arv. Samas on see ikkagi tibatilluke number võrreldes paljude teiste riikidega. Võrdluseks: Soomes oli see eelmine aasta 6000 ümber, Rootsis esitati 2007 aga ligi 40 000 taotlust.

Paljudes Euroopa riikides korraldavad omavalitsused tuhandetele pagulastele nende vastuvõtmise, sotsiaalabi ja integratsiooni. Seda enam on valus tõdeda, et meie omavalitsused on taasiseseisvunud Eesti ajaloo jooksul korraldanud vaid paari pagulase vastuvõtmise enda haldusalasse. Teine hämmastav fakt on see, et Eestis ei ole viimastel aastatel tegutsenud ühtegi riiklikku sotsiaaltöötajat, kes hoolitseks vastuvõtukeskuses või väljaspool seda taotlejate ja pagulaste eest. Järgmisel aastal pidavat selline ametikoht lõpuks loodama. Tõsi, Siseministeerium on vahepeal delegeerinud selle ülesande avaliku konkursi kaudu vabaühendustele. Kolmas probleem on seotud kaitse ja abi jätkumisega pärast varjupaigataotlejale positiivse vastuse andmist.

Mõte on selles, et riigi varjupaigaand­mise loogikasse võiks kuuluda ka järjekindel sotsiaalpoliitika – elu- ja töökoha organiseerimine, keeleõpe ja sotsiaalsed garantiid – pärast varjupaiga andmist, ehk alates hetkest, kui senine varjupaigataotleja saab Eesti riigilt (ja sellega kogu Euroopa Liidult) rahvusvahelise kaitse. See peaks jätkuma alates hetkest, kus teadmatuses ja kohalikku keelt mittevaldav pagulane vastuvõtukeskusest – kus ta siiani oli üpris turvaliselt varjupaigataotlejana elanud – lahkub, et leida oma töö ja elukoht riigis, kes on ta vastu võtnud.

Just nüüd vajab ta abi kõige rohkem, et suuta oma uue staatusega midagi peale hakata. Loomulikult, ei maksa segi ajada mõisteid rahvusvaheline kaitse ja abi – esimene on seotud taotlejale staatuse ja õiguste andmisega, teine aga sotsiaalabiga. Ometi on need selles valdkonnas lahutamatult seotud. Ilma jätkuva abita ei ole kaitse andmisel erilist mõtet, kuna vastne kaitse saaja muutub riigile tülikaks koormaks ning omandab kiiresti ebavajaliku immigrandi sildi. Immigrant võiks aga muutuda kodanikuks, kel on riigiga side ja kohustused.

Vabaühendused täidavad lünga

Maailmas, eriti enamikus lääneriikides on vabaühenduste roll pagulaste arvu suurenemise tõttu muutunud järjest populaarsemaks heategevus- ja sotsiaalabi-projektide eesmärgiks. Rahvusvahelistest organisatsioonidest saab nimetada Rahvusvahelist Migratsiooniorganisatsiooni (IOM), Punast Risti, Caritast jpt. Eestis on varjupaigataotlejate ja pagulaste abistamisega tegelenud aegade jooksul erinevad kodanikuorganisatsioonid, nt Johannes Mihkelsoni Keskus, Jaan Tõnissoni Instituut, Ida-Virumaa Integratsioonikeskus, Inimõiguste Teabekeskus jt.

Tartus asuv Johannes Mihkelsoni Keskus (JMK) tegeleb peale varjupaigataotlejate ja pagulaste abistamise veel töötute tööotsingu koolitusega, sõltlaste tugiisikute koolitusega, ametiühingute usaldusisikute nõustamisega ning ka välisprojektidega. JMK tegevuste mõte on ühiskonnas tasakaalu tekitamine vähem toetatud gruppe abistades ja esindades.

Varjupaigapoliitikas tähendab see teatud lünga täitmist institutsionaalses võrgustikus, andes taotlejatele ja pagulastele regulaarselt sotsiaalset, psühholoogilist, juriidilist ning tõlkeabi. Varjupaigataotlejatele Illuka vastuvõtukeskuses ning paljudele pagulastele väljaspool seda on JMK määranud oma tugiisiku, kes on tema esimeseks abiliseks suhtlemises asutustega (nt töötu- ja haigekassa, omavalitsused jne) kui ka inimeseks, kes tutvustab talle sotsiaalseid võrgustikke, mille kaudu end teostada. Tähtsal kohal on pagulasele lähedase kultuuriseltsi ja kultuurilise kogukonna sidemete otsimine.

Pagulastele korraldatakse Eesti kultuuri ja ajalugu tutvustavaid ringsõite. Palmse mõisatuuri sekka mahtus ka Eesti-Uganda malepartii. Pildistas Juhan Saharov, Hea Kodanik.

Tugiteenused ja -isikud

2008. aastal oli JMK-l projekt “Tugiisikuteenuse arendamine ja rakendamine pagulastele”, mida rahastas Euroopa Pagulasfond Siseministeeriumi kaudu. Projekti käigus töötas ekspertgrupp kõigepealt välja pagulase tugiisiku koolituskava ning pädevate lektorite abil koolitati välja 12 inimest, kellel on vastav väljaõpe varjupaigataotlejate, pagulaste ning ajutise ja täiendava kaitse saajate igakülgseks nõustamiseks. 2008. aastal koolitatuist asus tööle seitse. Võib öelda, et pagulaste tugiisikud on ressurss, kelle pikaajaline rakendamine suurendab Eesti ühiskonna valmisolekut varjupaigataotlejatega toime tulemisel ning pagulaste integreerimisel.

2010. aastaks oleme jõudnud kombineeritud tugiteenuse rakendamiseni. See tähendab, et lisaks tugiisikule saab varjupaigataotleja või pagulane vajaduse korral ka psühholoogilist, õiguslikku või keelelist abi, selleks tegutsevad meie projektis oma psühhoterapeut, jurist ning tõlgid.

Otsese tugiteenuse vajalikkusest kirjeldatud sihtrühmale räägib ka see, et Illuka keskus asub väga eraldatud kohas Ida-Virumaal, Jaama külas, mis on vaid 5km Venemaa Föderatsiooni piirist. Lähim suurim linn Jõhvi on 50km kaugusel, pealinn Tallinn 200km kaugusel. Jaama külla on keeruline jõuda nii geograafilistel põhjustel kui ka arvestades varjupaigataotlejate ja/või kaitse saanud inimeste rahalist olukorda. Tihti on tugiisik ainuke inimene, kelle poole nad saavad pöörduda, või on tugiisik vastuvõtukeskuses viibivale varjupaigataotlejale lausa ainuke side välismaailmaga.

Kõigile raskustele vaatamata tundub, et pagulaste ja varjupaigataotlejate olukord Eestis paraneb tasapisi. Koostöös ministeeriumitega on ka vabaühendused suutnud anda selleks oma panuse. Üheks näiteks on JMK tugiisikud, kes oma põhitöö kõrvalt tegelevad ka varjupaigataotlejate abistamisega, suur tunnustus neile selle eest!

Eestis ei tegutse ühtki sotsiaaltöötajat, kes hoolitseks pagulaste ja paguluse taotlejate eest.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta