Metsis on Eesti aladel elanud vähemalt sama kaua kui inimene. Ta on jändrike mändide ning mustikarikaste 100-aastaste metsamaastike lind, kelle ajalugu Eestis ulatub viimase jääaja järgsesse aega.

Kolmeosalise sarja teises osas räägib Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Eliisa Pass Eesti ühe põlise linnuliigi ja loodussümboli metsise arvukusest ning sobilike elupaikade muutumisest ehk sellest, kuidas mängupaikade ja siirdesoometsade vähenemine ühte jalga käivad.

Kui veel 19. sajandi lõpus oli metsis kogu Euroopas tavaline jahilind, siis 21. sajandi alguseks oli tema arvukus peamiselt intensiivse metsamajanduse ja kiskjate arvukuse suurenemise tõttu poole võrra langenud. Kui Fennoskandia lõunaosas, eriti Soomes, on toimunud ulatuslik populatsioonide kahanemine (Marcström 1986; Wegge et al. 2012), siis põhjapoolsetel aladel, kus on säilinud rohkem puutumata metsi, ei ole vähenemist täheldatud (Marcström 1986). Vaatamata arvukuse langusele on Soomes ja Rootsis metsis tänaseni jahilind, kelle populatsiooni suurus ulatub Rootsis ligi poole miljoni isendini (Schneider 2017).

Eriti suur metsisepopulatsioonide hõrenemine on toimunud Lääne- ja Kesk-Euroopas (Storch 1994). Šotimaa asurkond vähenes ainuüksi 1990. aastatel 2000-3000 isendilt 1000 isendini (Moss et al. 2001). Saksamaal, Poolas ja Belgias leidub sedavõrd kriitilises kahanemisjärgus populatsioone, et on käivitatud ulatuslikud taasasustamise programmid: asurkondade elujõulisuse taastamiseks on rajatud spetsiaalsed aviaariumid, samuti reintrodutseeritakse isendeid Rootsist. Saksamaal ja Poolas on viimastel aastatel rajatud metsistele ka spetsiaalseid kaitsealasid, kus taastatakse metsistele sobivaid elutingimusi.

Kui veel 20. sajandi alguses räägiti Eestis 20-40 kukega metsisemängudest, siis täna mängib kõige suuremates mängudes 7-8 kukke. Eesti metsisepopulatsiooni tabas suurim langus aastatel 1960-1970, kui kukkede arvukus kahanes hinnanguliselt 5500 isendilt 2800 isendini. Aastal 1994 arvati inventeerimisandmete põhjal Eesti metsisekukkede arvukuseks 2000-3000 isendit ning aastal 2017 hinnati kukkede arvukuseks 1300 – 1600 lindu (M. Leivits, avaldamata andmed). Viimase veerandsajandi jooksul on metsisemängu keskmine suurus kahanenud vähemalt 26,7% võrra (Viht & Randla 2001).

Eestis on 20. sajandil toimunud arvukuse languse üheks põhjuseks laiahaardeline metsakuivendus, mille käigus rajati soomaastikesse suured kraavivõrgustikud. Kraavide rajamise eesmärgiks oli metsadest vesi välja juhtida, et metsade tootlikkus puude kasvukiiruse suurendamise kaudu tõuseks. Metsakuivendus muutis metsiste elupaikasid põhjalikult – hõredatest soomännikutest said kuivenduse mõjul tihedad, peamiselt lehtpuudest koosneva alusmetsaga kooslused. Kuivenduse tagajärjel vähenes ka metsise peamise toidutaime mustika katvus (Sjöberg 1996) ning tihedas alusmetsas piisav ruum lendamiseks (Viht & Randla 2001). Eestis on metsise elupaikadest vähenenud kõige enam siirdesoometsade pindala (Lõhmus 2004). Eriti tugeva kuivendusmõjuga paikades on alusmets tihenenud sedavõrd, et pulmamängudeks jagub ruumi vaid kraavisihtidel. Kuigi tänaseks on uute kuivendussüsteemide rajamine lõppenud, toimub järkjärguline elupaikade teisenemine edasi. Seejuures on kukkede arvukus kahanenud just nendes mängudes, kus kuivenduse kestev mõju on rikkunud veerežiimi või muutnud elupaiga metsisele sobimatuks.

Viited:

  • Lõhmus, E. (2004). Eesti metsakasvukohatüübid. Tartu: EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut (pp. 68, 70–72).
  • Marcström, V. (1986). Managing forests for wildlife in Sweden. In Trees and Wildlife in the Scottish uplands (pp. 147–157).
  • Moss, R., Oswald, J., & Baines, D. (2001). Climate change and breeding success: decline of the capercaillie in Scotland. Journal of Animal Ecology, 70, 40–61.
  • Schneider, M. (2017). Sweden and its support for conservation projects on capercaillie and black grouse. In International conference Biology, ecology and protection of forest grouse in Poland and Europe (p. 35).
  • Sjöberg, K. (1996). Modern forestry and the capercaillie. Conservation of Faunal Diversity in Forested Landscapes, 6, 111–135.
  • Storch, I. (1994). Habitat and survival of capercaillie Tetrao urogallus nests and broods in the Bavarian alps. Biological Conservation, 70, 237–243.
  • Viht, E., & Randla, T. (2001). Metsise kaitsekorralduskava.
  • Wegge, P., Ingul, H., Pollen, V. O., Halvorsrud, E., Sivkov, A. V., & Hjeljord, O. (2012). Comparing predation on forest grouse nests by avian and mammalian predators in two contrasting boreal forest landscapes by the use of artificial nests. Ornis Fennica, 89, 145–156.

Lugu pärinev Linnuvaatleja.ee lehelt

Loe varasemate aasta lindude kohta Bioneerist!
Metsis 2018 
Turteltuvi 2017
Rasvatihane 2016
Viu 2015
Jäälind 2014
Nurmkana 2013
Tüllid 2012
Suitsupääsuke 2011
Punaselg- ja hallõgija 2010
Kodukakk 2009
Teder 2008

Varasemad aasta linnud 
Luik 2007 
Hänilane 2006 
Kanakull 2005
Valge-toonekurg 2004
Harakas 2003
Kodu- ja põldvarblane 2002
Kiivitaja 2001
Suitsupääsuke 2000
Kirjurähn (suur-, tamme-, valgeselg- ja väike-kirjurähn) 1999
Must-toonekurg 1998
Sookurg 1997
Suurkoovitaja 1996
Rukkirääk 1995

Sarnased artiklid