Üle Laukasoo raba ja läbi tundmatute metsalaamade saatis mind üks poisikratt. Ta oli hea kratt ehk kaaslane ja lisaks minu väike koolivend Ahto Silm ka veel.
- Marek Vahula lood
- 7. detsember 2020
Haarasin ta lõpukevadest endaga ühes. Ta tuligi mulle suvesõbraks kaasa.
Ronisime alustuseks Neerutimaistes mägedes ringi ja meheproov pidas seal minu kõrval hästi vastu. Nii läksime kahekesi elu lahedaimale suvele vastu ja maailma lahedaim maa tervitas meid.
Poisikratt oli sama kõva jalameister kui minagi. Läbi rannametsade jõudsime Käsmu lahe äärdegi välja ja õhtuks Palmsesse öömajja tagasi.
Ja väsinud polnud meist siis õhtul kumbki. Laukasoo ületajad nägid juba rohkem jalavaeva, kuid nõmmemetsade sees elav Nõmmeveski juga andis endast siis häälekalt märku.
Vana elektrijaama kanalist sai suve nael, sealt ronisime piki metalltruupi kuni välja jõudsime teisest otsast...
Suvine suur mälestus ei saanud otsa. Esimene inimrühm viis aastat hiljem sai tunda sama ronimise võlu seda minu kui giidi saatel.
Ja mälestus vaprast poisikaaslasest meeldis kuulata kõigile...
Poisist kratt on nüüdseks silmapiirilt kadunud. Ju on ta suur mees ja sama väsimatu mehekratt kui see, kes kunagi.
Et ma teda hilisemas elus rohkem kohanud ei ole, siis pole ka temast mälestust kusagile panna olnud ja sündis hoopis väike kratilugu.
Lahemaa, lõikuskuu, 1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
