Olen ligikaudu kaks kuud kirjutamas lugu ühele Eesti naisteajakirjale. Põhisuunaks määrasin pakendivaba elustiili kajastamise, kuna nullkululine tarbimiskäitumine on minu teekonna mekaks kujunenud. Samme sel eluteel on aga mitmeid ja uued õppetunnid käivad selle retkega igapäevases rütmis.

Zero waste lifestyle kujutab endast seda, et poekaupa tarbitakse läbimõeldult ning oma purkide, kottide, pudelite ja korvidega toidukraami hankimine on üks selle elu normaalsustest. Näiteks tolmuimejaga vaiba puhastamise asendab harjamistehnika, naturaalsetest harjastest ja puidust abikäe saab hiljem ise kompostida.

Teatud toiduainete tarbimine on asendatud väiksema ressursikuluga toorainega, nagu näiteks liha, piim, munad. Tarbeesemed kas tehakse ise, kasutatud kellegi teise vana või on toote disaini sisse arvestatud selle eluea lõppedes taas ringlusse võtmine. Tegelikult ei ple nullreostamises midagi uut, lihtsalt see tundub ehk šokeeriv tänases tugevas tarbimissüsteemses keskkonnas.

Minu rännaku alustalaks on olnud pakendid. Ma ei ole saanud lubada enesele kaanega prügikasti, kuhu kõik oma tarbetud naftased mured peita.

Kahjuks-õnneks olen taibanud, et probleem ei lesi tooteümbrises, vaid hoopiski selle liitsõna esimeses osas. Nii et ma olen ehk oma murefrustatsiooni suunanud lapsikult valesse kohta, olles näinud ainult probleemimäe tippu ja sealt alla pudenevaid kamakaid. Asi pole pelgalt nokk kinni saba lahti olukord, kus õigeid vastuseid pole, vaid probleem on meis endis, tarbijates. Meil on liiga palju asju, millel pole ei praktilist, esteetilist ega emotsionaalset väärtust. Tihtilugu on need lihtsalt ümbritsevaks taustamüraks, omava käe ja silmapaarita. 

Suvega olen vahetanud oma elukohta, täna võib leida mind ühest suurest endisest poissmeeste korterist. Tähtsusetuid tolmu koguvaid objekte ma ei mõista, selleks mul empaatiavõimet ei ole.

Kuna nii mitmedki kapid, riiulid, panipaigad ja aknalauapealsed on siin seesugust kraami täis, olen julgelt kasutanud taktikat Maryliisi-ettepanek-number-x, et värvikirevate sisemaailmade saavutamiseks oleks meie ümbritsevas mõtteruumi ja vabadust hingata õhku, mitte esemeid.

Igasuguse kraami vabanemiseks ei ole ma kasutanud prügiveofirma abi, vaid hoopiski imetoredat näokataloogi Facebook. Grupid "Tasuta kraam", "Naabrilt naabrile" või "Vahetame ja anname ära-Tallinn!" on vaid mõned tagasihoidlikud näited, kus aga liiklus on see-eest tihe. Kuulutust lisades leiab ligikaudu paarikümne minutiga minule tarbetu asi uue hindaja.

Tihtipeale läheb kaubaks ka materjale ning esemeid, mis on kasutamiskõlbmatud või -tundmatud. Ehitusjäätmeid või katkiseid mänguasju saab kasutada näiteks kunstiprojektides.

Miks mitte pakkuda kohalikule lasteaiale, koolile või huviringile meisterdamiseks kogutud munakarpe või šampoonipudeleid? Või hoopiski tõstatada avalikult probleem, kui prügikonteineri poole on suundumas suur kogus nii- või naasuguseid materjale. Peamiselt seisavad selle olukorra ees inimesed kolides, suurpuhastust tehes või igapäevaselt töö juures. Probleemile leiab alati lahenduse, ka ühele eriti prügisele.

Inimeselt inimesele süsteem töötab efektiivselt ja vahendajate abi nagu näiteks Uuskasutuskeskus või lepinguline prügifirma tarvis ei ole. Seesugune plaanivõrk hoiab kokku kulu ruumide rentimise, elektri, vee ja inimtöö arvelt. Kõige suurem eelis on muidugi võit loodusel ja inimese tengelpungal. 

Edukalt töötab seesuguse lahenduse puhul ka vastupidine võimalus ehk küsija suu pihta ei lööda. Nii mitmed pereemad-isad või tudengid on saanud vajaliku koduseadme või rõivaeseme. On loogiline eeldada, et kui kellegil on midagi puudu, leidub ka keegi, kel on midagi üle. Ka kollektsionäärid, kes himustavad näiteks vanu seebikarptelefone või tulemasinaid, leiavad oma kogudele edukalt lisa. Viimane nimetatu annab motivatsiooni seesugust „jama“ ka tänavalt kokku korjama hakata. Ühised heateod toovad kasu kõigile.

Sotsiaalset heaoluühiskonda saab ka luua kodanik, üksikinimene, mitte riik ega selle poolt määratud ja pakutavad toetused-abipaketid. Igal loodud esemel või tarbekaubal on väärtus, kasvõi pelgalt ressurssipõhine. Mõistes tänases tempokas tarbivkapitalistlikus ühiskonnamudelis loodu hinda peale selle kapi peal konutamise, on arusaaja üks samm lähemal tegelemaks pinnapealsete tarbimiskäitumismuredega nagu näiteks pakendiprobleem.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta