Möödunud nädalavahetusel peeti Uue Maailma Seltsi eestvõttel neljandat aastat järjest Tallinnas Luha, Koidu, Väike-Ameerika ja teistel ümbruskonna tänavatel festivali. Mida see festival endast kujutab ja miks sõna “tänavafestival” ikka veel veidi võõralt kõlab, uuris Bioneeri vabatahtlik Eva Ladva.

Uus Maailm – paik, kus linnast sai kodu

Tallinnas on lähestikku sattunud väga huvitavate nimedega tänavad: Väike-Ameerika, Suur-Ameerika, Kesk-Ameerika, sekka ka Komeedi, Planeedi ja Virmalise. Lausa Uue Maailma nimelise tänavajupi leiab kaardilt.

Nõnda juhtuski, et mõned aastad tagasi loodi samas piirkonnas, kuhu olid elukoha leidnud mitmed kultuuri- ja kunstilembesed inimesed, kelles ka paras annus maailmaparandajat ehk peenemalt öeldes sotsiaalset närvi ja ühiskondlikku aktiivsust jagus, Uue Maailma Selts.

Eesmärk oli tookord - ja on tänagi - muuta Uue Maailma piirkond – sest just nõnda seda kanti ka ametlikult kutsutakse – mõnusaks, koduseks, turvaliseks ja lihtsalt leebeks elurajooniks, kus naaber ütleb naabrile valehäbita “Tere!” ning tänaval kõndivad inimesed julgevad vastutulijaile silma vaadata.

Tänaseks on Uue Maailma Selts kuulus üle Eesti kui suurepärane näide linnakeskkonna inimsõbralikumaks muutmisest; lisaks asub Koidu tänaval seltsimaja ning nagu alguses mainitud, toimus juba neljandat aastat järjest septembri esimesel nädalavahetusel Uue Maailma tänavafestival. Uut Maailma ja Seltsi teatakse juba ka kaugemal kui vaid Eestis.

Lahe atmosfäär ja palju väärt kraami

Mida kujutab endast üks tänavafestival? Lühidalt ja lihtsalt on see aeg, mil kõik, kes soovivad midagi teistega jagada – teadmisi, küpsetisi, rõivaid ja pudukaupu, raamatuid või head muusikat näiteks – tulevad tänavale ja pakuvad kõike seda head, mida neil parajasti on. Ning need, kes soovivad kõigest eelmainitust osa saada, astuvad samuti festivalitänavatelt läbi ja valivad välja just need asjad ja elamused, mida soovivad.

Pakutu valik oli seekord lai – alates tänavaturust ja koduaiakohvikutest kuni robootika töötoani, lomokaameratega pildistamiseni ning Lenna Kuurmaa ja Eliidi kontserdini. Häid esinejaid ja mõnusat muusikat jätkus kaheks päevaks – festivali avas Uue Maailma koor ning lõpetas Jää-äär, ent esinejaid oli kohale tulnud ka näiteks Soomest (Helsinki Rooftop Ninjas). Huvilised said osaleda õiglase kaubanduse kohvikurallil ja luulepiknikul ning jalgpallitrennis, arutleda nii kohalike kui linnatänavate üle laiemalt, võtta osa südamemeditatsioonist ning tutvuda Community Tools nimelise it-projektiga, mille eesmärgiks on hõlbustada suhtlust (linna)kogukonnas. Nimekiri toimunust pole siinkohal kaugeltki mitte ammendav. Ah-jaa, toimus ka salsaõpe ning mitmeid tunde järjest sai imetleda tangotantsu keset tänavat. Muide, enamik töötubasid olid huvilistele täiesti tasuta.

Epiloog tänavafestivalile

Esimese festivalipäeva õhtul potsatasin väsinuna istuma laua taha, kus juba üks inimene istus, ja asusin isukalt šašlõkiportsu kallale. Siis meenus mulle aga, et ma olen ju Eestis ja võib-olla peab kaassööja minu käitumist jõhkraks isiklikku ruumi sisenemiseks. Minu suureks ja meeldivaks üllatuseks vastas ta küsimusele “Kas siin on vaba?” laia naeratusega ning alustas seejärel lihtsalt ja sundimatult väikest vestlust, mis ei tipnenud mitte telefoninumbri küsimisega, ehkki me saime tuttavaks ja ütlesime teineteisele oma nimed, vaid jäigi lihtsalt väikeseks vestluseks kahe juhuslikult kohtunud inimese vahel, nagu see paljudes riikides väga tavaline on.

Endalegi ootamatult avastasin end vahepeal mõtlemas, et oot-oot, ma olen ju Eestis, Tallinnas, siin ju tavaliselt nii ei tehta. Ent siis libises lõbus muie üle mu näo: tõepoolest, ma olen ju Uues Maailmas!

Tutvu Uue Maailma Seltsiga lähemalt www.uusmaailm.ee

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta