Iga päev riietame end rõivastesse, mida võib tinglikult ka meie endi pakenditeks nimetada. Olukorras, kus prügi ja sealhulgas ka pakendite sorteerimine muutus aktuaalseks, jäid meie enda pakendid ehk rõivad kahjuks tähelepanuta. Seepärast räägime nüüd riietest kui pakendist veidi pikemalt.

Millest meie riided tehtud on?

Aastasadu on meie rõivaste tooraineks olnud puuvill, mille kasvatamise ajalugu on enam kui 6000 aastat vana. Loomulikult oli tollal tegemist orgaanilise puuvillaga, mille kasvatamiseks ei vajatud väetisi ja tõrjevahendeid, mis tänapäeval on puuvillaistandustes tavapärased.

Pidevalt suurenev nõudlus on aga muutnud puuvillatootmise vähem keskkonna- ja enam tarbijasõbralikuks. Palju odavast puuvillast odavalt toodetud ja odavalt ostetud rõivaid annavad järgmise tulemuse: igal aastal kasvatatakse maailmas 27 miljonit tonni puuvilla.

Kuigi maa-ala, mida puuvillapõõsad vajavad, on väike, kõigest 2-3% kogu maailma põllumajanduslikust maast, on kasvatamiseks vaja hulgaliselt teisi ressursse.

Öeldakse, et puuvill on janune taim. Kilogrammi puuvilla kasvatamiseks joob puuvillapõõsas meeleldi 10 000 liitrit vett. Ja see on keskmine näitaja. Mõnel pool kulub kilogrammi kasvatamiseks 29 tonni vett.

Enamikes kasvatuspiirkondades vihmaveest ei piisa - seega kasutatakse niisutamist, mis aga mõjutab kogu piirkonna veetarbimist. Kõige ilmekam näide niisutamise tagajärgedest on Araali meri, mille pindala on järjepidevalt kahanenud, kuna seda toitvate jõgede vett hakati kasutama Usbekistani puuvillakasvatuste niisutamiseks.

Lisaks suurele veekulule kasutatakse istandustes ohtralt väetisi, putukatõrje- ja taimekaitsevahendeid. Maailmaturul on puuvill selles mõttes esirinnas: 24% putukatõrjevahendeid ja 10% taimekaitsevahendeid kulub puuvillaistandustes. Lisaks kulub veel väetiseid, mille kasutusskeem on imelihtne: ühe kilo puuvilla kasvatamiseks on vaja võtta pool kilogrammi väetist. Sest siis puuvill kasvab. Ja mis keskkonnast saab, seda vaadatakse ehk kunagi hiljem, kui veel on, mida vaadata.

Suur väetiste ja pestitsiidide kasutamine mõjutab aga lisaks keskkonnale tervikuna ka inimesi, kes ohtlike kemikaalidega kokku puutuvad. Maailma Terviseorganisatsiooni WHO andmetel sureb hinnanguliselt 20 000 inimest aastas pestitsiidimürgituse tõttu.

Keskkonda ja tervist kahjustav puuvillaistandus omab ka sotsiaalset mõju. Nimelt kasutatakse paljudes arenevates riikides puuvilla korjamiseks ka lapstööjõudu, istanduste töötajad on enamasti alatasustatud töölised.

Paraku ei mõtle me aga uut paari sokke ostes sellele, kes meie uue riideeseme valmistamiseks kulunud materjali on kasvatanud, rääkimata sellest, et meil tuleks pähe tema tervise kohta küsida.

Kas puuvillale on alternatiive?

Eelmine sajand tõi turule uue seninägematute omadustega materjali – polüestri. See on elastne, rebenemiskindel, ei kortsu, kuivab kiirelt ja on muuseas valmistatud naftast (nagu plastpudelid ja bensiingi). Kusjuures plastpudelil ja polüestrist rõivastel on rohkem ühist kui bensiinil kummagagi. Otsige üles vanad keemiaõpikud või keemia õpetaja ja uurige järgi.

Polüestri nõudlus kasvab kiiremini kui nõudlus puuvilla järgi. Selle sajandi alguseks toodeti aastas 20 miljonit tonni polüestrit, viis aastat hiljem juba 30 miljonit tonni.

Kui suurem osa meid ümbritsevatest esemetest on naftapõhised tooted, miks ei võiks me samast siis ka rõivaid valmistada. Ometi tekitab kõhedust see hulk fliiskostüüme, mis meie tulevast põlvkonda hällist saadik ümbritseb. 60 aastat ei ole tõenäoliselt piisavalt pikk aeg, et rõivaste materjalide mõju tervisele selge mustrina väljenduks. Eriti kaasaegses maailmas, kus erinevaid mõjutegureid ei loe isegi mitte kolme sõbra kahe käe sõrmedel kokku.

Naftast polüestri tootmine ei ole samuti keskkonnamõjudest prii. Esmalt mängib rolli suur energiakogus, mida protsessis vajatakse. Energiatootmise ja -tarbimise keskkonnamõjud peaksid olema aga piisavalt tuntud, et siinkohal neil pikemalt mitte peatuda. Samuti tekib hulgaliselt jääkprodukte: süsinikdioksiid, lämmastikoksiidid, süsivesikud, vääveloksiidid, ammoniaak ja happed, mis kõik keskkonda reostavad.

Nafta on taastumatu maavara, mistõttu sellest rõivaste ning muude olmeesemete nagu plastpudelite, kilekottide, mänguasjade ja tehnika valmistamine ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Kas hakkame siis nudistideks?

Kultuuritraditsioonist ja kliimast tulenevalt ei oleks absoluutne alastus aga samuti lahendus. Ometi saame me rõivatootmisest tulenevaid keskkonnamõjusid vähendada oma tarbimisega: ostes vähem riideid, eelistades orgaanilist puuvilla ja linaseid tooteid, õmmeldes vanadest riietest uusi, andes oma vanad rõivad taaskasutusse ja ostes endale riideid kasutatud rõivaste poodidest.

Lisaks keskkonnamõjule puuvilla ja polüestri tootmisel mõjutab keskkonda ja ka üksikisikut rõivatööstus, millest räägime järgmisel nädalal, samuti rõivaste hooldamine kandmisperioodil.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta