Roheline muruvaip on mõnus paljaste jalgade all, hea mängupaik lastele ning pakub lihtsalt silmailu. Hoolitsetud muru on kujunenud moodsa tsivilisatsiooni üheks sümboliks.

Vajadust ümbritseda end madalaks niidetud muruga seostavad teadlased meie tuhandete aastate taguste kaugete esivanematega, sest madala rohuga maastikul oli neil lihtsam ohtu märgata ja saaki jälitada. Läheneva vaenlase märkamiseks ümbritsesid ka keskaegses Euroopas losse ja kindluseid lagedad muruplatsid. 15. sajandiks oli muru muutunud jõukamate maaomanike aiakaunistuseks. Hoonete ümbruses niitsid teenijad muru käsitsi vikatitega, hoonetest kaugemal karjatati aga loomi. Suuri muutusi tõi kaasa 19. sajand, kui mehhaanilise muruniiduki leiutamine muutis niidetud muru peagi kõigile kättesaadavaks. 20. sajandi keskpaigaks oli muru eest hoolitsemine veelgi lihtsam tänu nii arengutele aiatehnika vallas kui ka keemiliste taimekaitsevahendite ning väetiste kiirele levikule.

Samm loodusele lähemale: miniaasad vallutavad muruplatse

Muruplatsidel on nii positiivsed kui negatiivsed küljed. Linnakeskkonnas on muruplatside ülesanne asendada puuduvat loodust. Teadlaste sõnul aitavad muruplatsid mullaerosiooni kontrollida, pakuvad kaitset üleujutuste eest, reguleerivad linnakeskkonnas temperatuuri, neelavad süsihappegaas ja linnamüra, eraldavad hapnikku ning hoiavad õhu puhtamana, püüdes kinni tolmu, mustust ja isegi suitsu. Näiteks püüavad USA muruplatsid kinni igal aastal umbes 12 miljonit tonni tolmu ja mustust.

Tiheda muruga ala aitab vältida ka üleujutusi, imades vihmavett 6 korda viljapõllust tõhusamalt. Erosiooni aitavad kontrollida rohutaimed, sest rohutaime kaalust umbes 90% asub juurtes, ühel taimel võib olla aga üle 300 miili juuri, mistõttu rohutaimed seovad hästi mulda. Muruplatsid neelavad õhukonditsioneeri rollis päeval päiksekuumust ja öösel vabastavad seda. Muruplatsid on seotud ka turvalisusega, piirates näiteks tulekahju levikut ja muutes ohtude märkamise lihtsamaks.

Lisaks kasulikkusele on niidetud murumaastikel ka varjuküljed. Maalilise muruala rajamiseks raiutakse puid ja põõsaid, tõrjutakse umbrohtu, väetatakse ning niidetakse, ehk teisisõnu hävitatakse eluslooduse mitmekesisust. Näiteks võib üks teelusikatäis head mulda sisaldada nelja miljardit elusorganismi. Muruplatsid satuvad loodusega vastuollu just inimese käe läbi. Muruala taastumise pingutustest annab märku murus kasvada püüdev umbrohi. Kauni muruplatsi nimel rajatakse puude ja põõsasteta, lillede ja taimedeta murumaastikud, kus ei leidu ka näiteks kive, oksi, puulehti ega kõdupuitu jms, mis oleks sobivaks varju- ja elupaigaks nii lindudele, loomadele, putukatele kui ka kahepaiksetele ja roomajatele.

Samm loodusele lähemale: miniaasad vallutavad muruplatse

Niitmine, väetised ja umbrohumürgid hävitavad elu murus ning mullas, jättes endast maha rohelise „bioloogilise kõrbe“. Muruhoolduseks kasutatakse kütuseressurssi tarbivaid niidukeid, mis paiskavad õhku ka heitgaase. Näiteks USAs niidetakse igal nädalavahetusel muru alalt, mille suurus on võrreldav kaheksa New Jersey linna suuruse maa-alaga ja igal suvel kallavad ameeriklased maha 17 miljonit gallonit kütust just aiatehnikat tankides.

Entomoloogia professor D. Tallamy toob USA näitel välja veel ühe muruplatside rajamisega kaasneva tõsise probleemi – mittekodumaiste taimede istutamise kohalike taimede asemel. Mittekohalikku päritolu taimede eelistamine vähendab kaasliikidele kättesaadavaid toidukoguseid, mis omakorda kahandab eluslooduse mitmekesisust. Ameeriklased on katnud üle 200 miljoni aakri enam kui 3400 võõrliiki taimedega. Loodussõbraliku muruplatsi saab kujundada mitmel viisil.

Kogu muruplats ei pea olema kaetud ühesuguse hoolitsetud muruga. Alternatiivina võib niita muru harvem, või lasta osal murust kasvada vabas vormis nn metsikuks alaks ehk miniaasaks, mis aitab säästa aega ning pakub samas „loodusele kodu“. Metsikuks alaks on eriti sobiv just vana, pigem umbrohune muru. Niitmine on miniaasa säilitamise võtmeks. Erinevad tehnikad võimaldavad kujundada nii ajutist miniaasa (murul lastakse kasvada looduslikult kuu või kaks, siis niidetakse nagu harilikult) kui ka kevadist (muru ei niideta kevadest suve keskpaigani) või suvist miniaasa (muru niidetakse korra kevadel ja seejärel alles sügisel). Miniaasa erinevaid piirkondi soovitatakse niita erineval ajal ning jätta mõned kõrred alles ka putukate varjupaikadeks. Ruuminappusel võib kujundada ka 1 m² suuruse mikroaasa.

Samm loodusele lähemale: miniaasad vallutavad muruplatse

Metsikut ala ehk miniaasa saab atraktiivsemaks muuta näiteks niites ala ääri või niites suurema metsiku ala sisse radu. Metsikule alale võib ka külvata taimede seemneid või istutada potitaimi. Muruplatside alternatiivseid lahendusi uuriti ja katsetati hiljuti näiteks Rootsis. Aastatel 2013- 2016.a. väldanud LAWN projekti “Lawn as ecological and cultural phenomenon. Searching for sustainable lawns in Sweden” raames uuriti kahte tüüpi (aasa tüüpi ja traditsioonilisi) muruplatse kolmes Rootsi linnas: Uppsalas, Göteborgis ja Malmös.

Projektis tõestati, et aasa tüüpi muruplatsidel on eluslooduse mitmekesisus suurem kui traditsioonilistel, hooldatud muruplatsidel. Projekti meeskond jõudis ka järeldusele, et traditsioonilised murualad on küll Rootsis levinud, ent üha rohkem tuntakse ka huvi muruplatside keskkonnasõbralikuma hoolduse võimaluste vastu just kulutuste vähendamise võtmes. LAWN projekti tulemused koondas professor Maria Ignatieva käsiraamatusse „Lawn alternatives in Sweden – from theory to practice“.

Raamatus esitatakse neli uuringutel põhinevat ja linnakeskkonda sobivat murualternatiivi: rohuvaba muruplats (muru asendavad pinnakattetaimed istutatakse või külvatakse), mitmeaastane või üheaastane maaliline (külvatud) aas ja ettevalmistatud (valmis) aasamatid. Käsiraamatus tuuakse välja ka uue jõudukoguva trendina just liikumist looduslikumate ja loomulikumate muruplatside suunas. Lisaks miniaasa loomisele, kohalikku päritolu puude, põõsaste ja taimede istutamisele saab elurikkust toetada luues murumaastikust ala, kus elu keeb. Nii aitab näiteks veesilma rajamine aeda meelitada lisaks kärnkonnadele ja konnadele ka linde ja kiile, ehk häid putukate populatsiooni kontrollijaid.

Üha populaarsemaks muutuv putukahotell võimaldab aga kasutada looduse hüvanguks erinevaid materjale, näiteks kivikesi, kõdupuitu, käbisid jpm. Väikesed olendid annavad sellisele muidu kasutule materjalile uue elu, lisaks on putukahotelli huvitav vaadelda. Vältimaks putukate liigset koondumist, soovitatakse võimalusel lisada murumaastikule ka näiteks puunotte ja erisuuruses kive, mis pakuksid varjumis- ja elupaiku putukatele ja aialoomadele ning lisaksid muruplatsile huvitavust.

Põnevust lisavad rohealale ka näiteks lindude söögimajad, veenõud ja pesakastid, neist kõigist on juba tänapäeval saanud heas mõttes moeasjad. Elusloodust saab toetada mitmel viisil, rajades miniaasasid, peidu- ja elupaiku loomadele, lindudele putukatele, roomajatele ja kahepaiksetele. Tehes loodusega koostööd, saab luua ala, mis näeb kena välja, mida on lihtne säilitada, mille eest on lihtsam hoolt kanda ja mis on tervislikum nii inimestele kui ka elusloodusele.

Samm loodusele lähemale: miniaasad vallutavad muruplatse

Allikad:

www.americanforest.org

www.epa.gov

www.hbmag.com

www.thenatureofcities.com

www.permaculturenews.org

plantlife.love-wildflowers.org.uk

pub.epsilon.slu.se/14519/

www.rspb.org.uk

www.thelawninstitute.org

Jaga: