Kaie Kotov Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust (SEV) kirjutab sellest, milline on või võiks olla vabaühenduste roll inimesekesksete avalike teenuste loomisel ja osutamisel ja misasi see inimesekesksus ses kontekstis üleüldse on.

Sotsiaalvaldkonnas tervikuna on toimunud oluline sisuline pööre, vähemalt mõttemaailma tasandil: teenused peavad olema inimesekesksed, vajaduspõhised, mõjusad. Samas ei ole jõudnud kujuneda uut vaadet, kuidas praktikas jõuda muutuseni selles, kuidas ja milliseid avalikke teenuseid me pakume.

Inimesekeskete avalike teenuste aluseks on arusaam, et inimesele tuleb anda tagasi suurem otsustusõigus enda elu puudutavate valikute ja otsuste tegemisel. Ideaaljuhul toob avalike teenuste disain laua äärde ekspertide ja kaasloojatena need inimesed, kellele teenused on mõeldud.

Mitte teenuse, vaid igapäevaelu kujundamine

Teenuste praktiline inimesekeskne korraldus tähendab, et inimene kaasa rääkida, milliseid muutuseid ta oma elus soovib ning kuidas soovib ta nendeni jõuda; koos professionaaliga saab ta osaleda valikus, millised on lõpuks need teenused, mis toetavad teda soovitud eesmärgini jõudmisel. Ei tohi ju unustada, et inimese eesmärk ei ole osaleda teenusel, vaid elada oma elu.

Nii nagu meie ei taju pargis, poes, kinos või kohvikus käiku teenusena (välja arvatud ehk juhul, kui sellega kaasneb silmapaistvalt halb kogemus), vaid see ongi meie elu, nii on ka sotsiaalteenuste ning inimestega, kellele need on mõeldud. Igapäevane toimetamine näiteks eakate päevakeskuses ongi elu ise, mitte igapäevaelu toetamise teenus. Nii et disainides ja pakkudes avalikke teenuseid kujundame me seda, milline on kellegi elu. Et seda hästi teha, peame me vähemalt teadma, millised on inimese enda eesmärgid, ootused, tugevused, aga ka hirmud ja nõrkused. Inimesekeksete teenuste alus on empaatia ning võimu suurem loovutamine teenusesaajale.

Siin on kaks olulist lisamomenti, üks emotsionaalsem, teine pragmaatilisem. Esiteks: tegevusjuhendajad, tugiisikud, sotsiaaltöötajad jt avalike teenuste pakkujad moodustavad sageli (õnneks kaugeltki mitte alati!) kaaluka osa näiteks psüühikahäire või intellektipuudega inimese kogukonnast, sest pere ja teised lähedased kas puuduvad või on kontaktid nendega kokku kuivanud.

Teiseks: selleks, et teenused toimiks, peab inimene ise nendesse aktiivselt panustama; teenuseosutaja ei saa kellegi eest realiseerida inimese enda seatud eesmärke. Kui need eesmärgid ei tugine tema elukogemusele, võimetele ja oskustele, siis ju püsivat muutust ei järgne ning välise toe (teenuse) kadudes jõuavad inimesed ringiga tagasi uutele või samadele teenustele.

Üks samm praktilise muutuse saavutamiseks ongi inimesekeskselt, inimese enda vajadustest ja eesmärkidest lähtudes disainitud teenused. Teine samm on aga korralduslik – kuidas teenuseid pakutakse ning milline on tervikuna teenuste korraldamise ning inimeste juhtimise süsteem. Seega on oluline mõtestada ka, millised peavad olema organisatsioonid ja/või võrgustikud, kes sellised teenuseid pakuvad.

Milliseid kompetentse eeldab selliste teenuste pakkumine inimestelt ja organisatsioonilt tervikuna? Kuidas inimesekeskseid teenuseid rahastatakse? Milline on sobiv teenuste hankimise mehhanism? Uutel põhimõttelistel alustel ja teistsugustest väärtustest lähtuvalt loodud teenus endises raamistikus ei anna loodetud tulemust inimese ega riigi seisukohalt; halvemal juhul koormab teenuseosutajaid ülesannetega, mille täitmiseks puuduvad tal rahalised võimalused, mandaat või ka kompetentsid.

SA Autistika näide: inimesekeskne teenus ja rohkem ressursse

Jõudsin avalike teenuste valdkonda 2014. aastal Siseministeeriumi ja Heateo SA eestvedamisel toimunud sotsiaalse innovatsiooni pilootprojekti kaudu, kuis olin SA Autistika mentoriks. Nende südameasi oli – ja on tänaseni – teenus täiskasvanud autistidele, kellele erihoolekandesüsteemis senini sobiv lahendus puudus.

Kaheksa kuud väldanud protsessi tulemusena sündiski uus teenus täiskasvanud mõõduka, keskmise ja raske vaimupuudega autistidele, kellel ilmneb lisaks raskesti mõistetav käitumine – vihapursked, enda ja teiste vastu suunatud vägivald jne. Teenuse üks eesmärke on taolise sündmuseni viivate olukordade vähendamine teenusel osalejate (enamasti) tegevuskeskkonna ning igapäevaste tegevuste teadliku kujundamise abil.

Julgen öelda, et Autistika teenus on tõeliselt inimesekeskne nii disaini kui teenuse osutamise tasandil. Senine nö vanasse paradigmasse kuuluv erihoolekandeseadusest lähtuv rahastusmudel on tähendanud Autistikale olulist miinust ning lisategevusi annetajate ja vabatahtlike kaasamisel, kuid 2017. aasta tõi Autistikale rõõmusõnumi ning riigipoolne rahastus vastab nüüd reaalsele vajadusele. Nende lugu aga näitab kahte asja.

Esiteks, inimesekeskse teenusega on võimalik saavutada olulisi muutusi inimeste elus. Suurem osa Autistika tänastest klientidest on varem pidanud teenuselt lahkuma, tavaliselt põhjuseks sagedased vägivallahood (nn raskesti mõistetav käitumine) ning nendega kaasnevad politsei- ja kiirabiväljakutsed.

Enamike puhul on terendanud suunamine kohtumääruse alusel kinnisele ööpäevaringsele teenusele, sest ka pere ei tule nendega ühel hetkel enam toime. Autistika senise tegevuse ajal pole selliseid väljakutseid kordagi toimunud – see on oluline mõõdetav muutus. Kuid oluline on ka rahas raskesti mõõdetav muutus – need valdavalt noored inimesed on saanud jääda koju oma pere juurde, nad on omandanud uusi oskuseid ja vilumusi ning ka käitumine kodus on muutunud.

Teiseks osutab Autistika kogemus sellele teekonnale, mis on vaja kogu erihoolekandesüsteemil läbi teha, et jõuda kliendikeskse teenuseni kolmel tasandil: teenuste disain, teenuste korraldus ja teenuste igapäevane osutamine.

Et teenust soovitud ning kavandatud viisil pakkuda, on Autistika oma igapäevase tegevuse korraldamisel toetunud väga olulisel määral vabatahtlikele ja annetajatele. Paljud vabaühendused toetuvad moel või teisel vabatahtlike panusele, tuues valdkonda juurde inimesi ja töötunde, kompetentse ning vahel ka annetusi, sotsiaalse ettevõtluse vormis tegutsevad teenuseosutajad loovad teenuse saajatele töökohti (jõustades nii inimesi – abivajajast saab väärtuse looja) ning investeerivad oma ettevõtlustulu teenuse osutamiseks vajaliku keskkonna loomiseks ja inimestele tasumiseks.

Vabaühendused on seega riigile olulised partnerid, võimendades juba täna enda poolt kaasatud lisaressurssidega neid eurosid, mis riik sotsiaalvaldkonna teenustesse panustab – aitavad tuua sotsiaalvaldkonda ning avalikesse teenustesse juurde ressursse nii aja, inimeste, kompetentside kui raha näol. Kindlasti on siin rohkelt potentsiaali, mille realiseerimisel oleks aga kindlasti abiks suurem suhtlemine, heade praktikate jagamine, mõistagi asjakohased investeeringuvõimalused ning arenguprogrammid ja inkubaatorid tegevusmudeli innovatsiooniks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta