Avalikust ruumist rääkides mõtleme tihtipeale arhitektide ja linnaruu­mi arendajate keeles, kes arutle­vad selle üle, mis see ruum on ning milline see olema peaks. Kultuuriuurija ja muuseumitöötajana on see mulle haarav ja põnev. Ja samas, hetkel, kui püüan ot­sustada, millised jäljed avalikust ruumist peaksid tuleviku tarbeks filmi- või foto­arhiividesse jõudma, libiseb see mul käest.

Eesti Rahva Muuseum on salvestanud eluolu Eestis juba sada aastat. Seda on jäädvustatud inimeste õuedes ja tagakambrites, aga ka linnatänavatel ja turuplatsidel.

Üks muuseumi legendaarseid kaastöötajaid oli foto- ja filmimees Johannes Pääsuke, kellele võlgneme tänu selle eest, et saame vaadata, milline oli elukeskkond ja avalik ruum saja aasta taguses Eestis. Ma kujutan ette, kuidas ta reipalt kaameraga külast külla reisis ja inimesi pildistamise tarbeks istuma või seisma sättis. Fotodokumenteerimine jätkub muuseumis tänapäevalgi. Näiteks loodi mõne aasta eest muuseumi ja fotohuviliste koostöös internetis pildiportaal Eesti Hetked, mille ülesandeks on anda tänapäeva “Pääsukestele” võimalus fotoarhiivi täiendada.

Mulle isiklikult tõi käivitunud portaal kaasa ka kimbatuse tänase avaliku ruumi suhtes. Ühtäkki sain aru, et romantilise kultuuriuurimise aeg on läbi ja tänane avalik ruum on midagi hoopis muud kui Pääsukese aegadel. Siinkohal ei räägi ma muidugi mitte avalike ruumide välisilmest ja esteetikast, vaid toimimismehhanismidest ja nähtamatutest piirangutest.

Esimene, mida nüüdisaegne kultuurijäädvustajast fotograaf avastab, on see, et avalik ruum on suuresti ärikeskkond, mille omanikul on õigus lubada või keelata. Suur osa avalikust ruumist, kus fotograafi jaoks põnev “ühiskondliku elu näitemäng” lahti rullub, on kaubanduspind. Poed ja suvel tänavaid ummistavad kohvikud teevad sellest tehinguruumi, kus on teretulnud tegevused, mis liigutavad kapitali.

Just tänavu suvel tabasin end sellelt, et valisin liikumisteedeks tänavaid, kus oli tõenäolisem, et mulle ei tule vastu söögikoha flaiereid pakkuvad poisid ja tüdrukud või spaateenuse müümise kampaania pärast tänavale möödujaid tülitama saadetud prouad. Ja koht, kust sa püüad põgeneda, pildistamiseks ei sobi. Kuigi fotograafile paneb avalikult keelava käe ette tavaliselt vaid ostukeskuse turvamees, siis ebamugav on pildistamine ka kõigis neis teistes ärikeskkondades: kas omanik ikka lubab?

Järgmine nähtamatu tõkkepuu avalikus ruumis tegutsemisel on nüüdisaegsetele Pääsukese mantlipärijatele seda ruumi reguleerivad õigussuhted. Pärast portaali esimest hooaega fotokogusse kaadreid valides tekkis nii õiguslik kui eetiline dilemma, kui mõtlesime, kas tohiksime arhiveerida fotosid end pildituks joonud mehest ja teda turgutavast kiirabibrigaadist. Need olnuks ajastuomased kaadrid kirjeldama nüüdisaegses avalikus ruumis sündivate asjade ühte aspekti.

Aastate jooksul muutuksid need fotod pildil kujutatud inimeste isiklikust loost üldistavaks sõnumiks. Kuid pildid jäid siiski arhiivi võtmata, sest seaduski kinnitab kõhklejale, et heli- ja pildimaterjalina jäädvustamise puhul on vajalik “andmesubjekti /- - - / teavitamine sellises vormis, mis võimaldab tal heli- või pildimaterjali jäädvustamise faktist aru saada ja enda jäädvustamist soovi korral vältida”.

Mulle võib muidugi vastu vaielda, et näen probleeme seal, kus neid ei ole – avalikku ruumi kujundavate keeldude, käskude, normide ja õiguste nähtamatud tõkkepuud ei ole ju tabalukuga kinni. Kuid fotosaaki mõõtes olen tajunud, et pildistaja spontaansust ja loomisrõõmu mõjutavad need küll.

Sellele mõeldes tulid mulle meelde filmimees Andres Söödi aastakümnete eest filmitud võrratud kaadrid kohvikuelust, kus kaamerast teadmatuses keev seltskondlik suhtlus on ajaga vaataja jaoks muutunud otsekui hõrguks šokolaadikommiks. Ühtaegu nii filmikunstnik kui ühiskonnaelu kroonik Andres Sööt toimetas avalikus ruumis omaenda mängureeglite järgi. Just see on praegusele vaatajale kinkinud võimaluse tajuda korraks toonast elu ilma õiguste, kokkulepete ja piirideta.

Ja veel sain ma pildiportaalile mõeldes aru, miks mulle meeldib mu kodutänav, mille dominandiks ei ole mitte sihipäraselt liikuvad jalakäijad ja autod, vaid lapsed, kelle mänge nähes imestan alalõpmata nende nutikuse üle see ruum enda rõõmuks tööle panna. Seda tuleks meil nendelt õppida, selleks et avalik ruum saaks olla mitte regulatsioonide ja institutsionaalsete suhete areen, vaid mänguruum – koht, kus mänguliselt luua ja muuta ühiskonda.

Artikkel on ilmunud ka ajakirjas „Hea Kodanik“ 3/2010

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta