Ühel õhtul analüüsisime sõpradega eluteel kogutud pagasit. Mis jääb alles siis, kui edukad karjääriinimesed ebaolulise välja sõeluvad ja saavutatut ajaloo kõverpeeglist silmitsevad?

Koolist ja ülikooliajast märkimisväärselt ei räägitud, pigem rõhutati traditsioonilisest haridusteest kõrvale jäävaid tegevusi. Seltskonna jutukamad liikmed manasid kuulajaskonna silme ette pildikesi kõikvõimalikest tasuta töö vormidest.

Mõnele meenus vabatahtlik tegevus tillumaratoni jänesemaskotina Tartu Rattamaratonil, teine panustas aastaid tasuta kontoritöösse kodukandi, mõnel juhul üleriigilises vabaühenduses.

Kogemused, tutvused, väljakutsed osutuvad palgata tehtud töö puhul sageli  suuremaks, kui saaja isegi oma metsikumates unistustes loota julgeb, ning vabatahtlikust tegevusest võrsunud töölepinguid, soovituskirju, toetavaid iseloomustusi, korda saadetud tegevusi võis kokku lugema jäädagi.

Olgu tegemist riigitöö või eraettevõtlusega, aga kogemused grupiprotsessidetoimimisest, kokkulepete järgimisest või aja planeerimist ei jookse maha üheski eluvaldkonnas.

Organisatsioone, kes hakkajatele eneseteostust pakuvad, leidub Eestis aina rohkem ja võib olla üpris kindel, et igaüks leiab endale hingelähedase ühenduse.

Lisaks sisukamale CV-le peitub vabatahtlikus tegevuses teisigi aardeid: võimalus elu üle suuremas plaanis järele mõelda, hingelt suuremaks kasvada, lihtsalt ühiskonda arendada.

Aktiivsed inimesed saavad kujundada elukeskkonda tervikuna. Kui elutunnelis paistab ajutiselt pimedus, siis miks mitte proovida midagi uut, kuigi esialgu rahalises mõttes vähem tulutoovat? Värav kõigi võimaluste maale võib asuda poolel teel, tuleb vaid sammuma hakata.

Usun vabatahtlikku tegevusse, seda vaatamata kapitalistlikule ja rahakultuse mentaliteedile. Öeldakse, et andmine peab käima enne saamist, ning paistab, et ütlejatel on õigus.

Eestlaste silmis ei näe kuigi sageli prantslaslikku omaalgatuse tuld, kuid õigeid võtteid kasutades saab ka siinse elaniku ülla eesmärgi nimel tasuta tööd tegema.

Ise organisatsiooni juhtides on mul avanenud võimalus olla vabatahtlike kannustaja rollis. Eesti NATO Ühingu eesmärke on viimaste aastate jooksul aidanud ellu viia kümned säravate silmadega tudengid, keda motiveerivad kogemused, uued tutvused ja teadmised välispoliitika tegemise köögipoolest.

Prestiižsetel üritustel maailmanimega külaliste tarvis kaste tassima ja infomappe voltima on noored hakkajad nõus võimaluse eest näha, kuidas sünnivad tähtsad otsused, mille loomises ehk ka nemad ühel päeval osaleda saavad.

Tänased tudengid on oma vanemate põlvkonnalt, kes kasvas hoopis teistsugustes oludes, pärinud töökuse ja teadmise, et alustada tuleb rohujuure tasandilt.

Sellist mentaliteeti tuleb hoida ja mitte lasta sel hääbuda ühiskonnas, kus raha eest võib omandada särava hariduse ja või isegi kasulikke tutvusi. Kogemusi õnneks tänaseni osta ei saa.

Aprilli lõpul Tallinnas aset leidnud NATO välisministrite kohtumine oli äärmiselt suur väljakutse, millele üksi vastu minna oleks olnud võimatu.

Sündmuse tarvis kutsusime kokku ligi 40 tudengit, et rakendada neid suurürituse ettevalmistustöödel, infolaudades, pressikeskuses jne.

Kui pingeline nädal kätte jõudis, toimetasid noored nii kõige lihtsamate ülesannete kallal kui ka otsisid jooksvalt lahendusi ettenägematutele küsimustele.

Kahtlen, kas delegaatide tarvis sadu kingitusi pakkinud vabatahtlik jõudis mõelda, et tema vaid aitähi eest tehtav töö aitab külalistele Eestist jätta paremat muljet, kuid noored, kellelt ootasime ühest küljest nähtamatuks taustajõuks jäämist, olid teisalt olulised sündmuse üldpildi kujundamisel.