Võib-olla tuleks seda võtta märgina vananemisest, kui avastad, et sinuga kontorit jagavad organisatsioonid nimetavad end sotsiaalseteks ettevõteteks, selmet kasutada sõnu nagu “kolmas sektor” või “kodanikuühendus”, millega sa end oled seostama harjunud?
Kui sotsiaalset ettevõtjat defineerida kui inimest, kel on uuenduslikke ideid ja vankumatut tahet ühiskondlikke muutusi ellu viia, võiksin ehk minagi end nii nimetada, vähemalt oma uljamatel hetkedel. Kui lugeda oluliseks omatulu teenimist, siis sellegi osakaal EMSLi eelarves on aasta-aastalt kasvanud, ulatudes mullu 40%ni. Ometi tekitab see termin minus võõrastust.
Tuttavate sõnade laenamine millegi tundmatu seletamiseks on muidugi tänuväärt võte. Nii on näiteks arvatud, et “sotsiaalse kapitali” mõiste kasutuselevõtt on aidanud kaasa ärisektori ja poliitikute huvi kasvule kodanikuühiskonna vastu – sest kapital on ju ometi midagi olulist, samas kui sõnad nagu kogukonnatunne, suhted ja usaldus kõlavad kuidagi pehmekestena.
Siiski näib mu jaoks sotsiaalse ettevõtja nimetuses midagi wannabe’likku, justkui tõestamist kellelegi, et “ma olen ju ka ettevõtja, lihtsalt... teistmoodi”. See oleks umbes nagu nimetada Jana Hallast Eesti Brigitte Bardot’ks. No milleks, palun väga? Või mida veel? “Ma olen ju ka poliitik, lihtsalt eetiline”? “Ma olen ju ka ametnik, lihtsalt efektiivne”?
Minule piisab “hea kodaniku” mõistest küll ja enamgi veel.
Allikas: Hea Kodanik
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
