Valel on lühikesed jalad, kuid vahel võivad need jalad olla päris kenad. Ja seetõttu on vale ohtlik: sageli meeldib ta meile rohkem kui tõde. Meie ühiskonnas pole valetamise eest pääsu: hämamine, valetamine ja pettus – teadlased on ühel meelel, et keskmiselt luiskab (või ei räägi päris tõest juttu) inimene umbes 200 korda päevas. „Napilt pool meie igapäevastest väljaütlemistest on tõesed”, selline on Heidelbergi teadlase Klaus Fiedler’i seisukoht. Tõe moonutamine algab igapäevajuttudest sõpradega, jätkub tööintervjuul meie endi saavutuste hindamisel ning vahel lõppeb alles õhtul kodus voodis.

Igal juhul on situatsioone, mille puhul on ääretult oluline ära tunda tõde. Näiteks kui poliitikud annavad valimislubadusi või kui ettevõttejuhid räägivad asutuse majanduslikust olukorrast ning see puudutab inimeste kindlustunnet töökoha suhtes. Selliste situatsioonide jaoks on olemas mõned tugipunktid, mille abil saate hämamist kiirelt ära tunda.

Valetaja 12 tundemärki:

1. Silmade liikumine. Silmad paljastavad valetamist kõige paremini. Vastavalt sellele, kuhu suunda inimese silmad juhtunu või asjaolude meenutamisel liiguvad, võib kiirelt valetamist ära tunda. Silmavaade vasakule ülesse viitab konstrueeritud tõele, silmavaade paremale ülesse viitab aga visuaalselt meenutatavale. 

2. Silmside. Ka silmside kestus võib viidata osaliselt mittetõestele väljaütlemistele. Kogenematud valetajad väldivad sageli silmsidet – ilmselgelt häbist ja mustast südametunnistusest. Vilunud valetajaid ja paadunud pettureid muidugi sel moel ja nii lihtsalt ei tuvasta. Sage valearvamus on, et inimene, kes väldib silmsidet, koheselt valetab ning vastupidi. Kes mingit tähtsat detaili meenutama peab, vaatab paratamatult mujale (vaata eelmist punkti). Mõned vaatavad jälle ülemuse ees alandlikkusest alla. Vastupidine signaal paljastab rohkem: kes midagi reaalselt ei mäleta, vaid hoopis konstrueerib oma loo, võib kogu aja vestluspartnerile otse silma vaadata. 

3. Sõnadevalik. See käitumismudel on eelkõige lastele omane: valetajad kasutavad küsimusele vastates sama sõnadevalikut nagu küsijagi. Kui ema soovib teada: „Kas sina sõid šokolaadi ära?” , vastab salamaiustaja tavaliselt: „Ei, mina ei söönud šokolaadi ära”. 

4. Kaudne kõne. Professionaalid, kellel on kõrged moraalsed väärtused, püüavad rasketele küsimustele vastates kõrvale põigata. Nad ei taha valetada, kuid ei saa ka öelda tõtt. Kaudsed vastused viitavad tugevalt seega asjaolule, et tõde soovitakse „looritada”. Sellesse kategooriasse jäävad ka huumor ja sarkasm, mis tegelikke mõtteid mujale viivad. 

5. Etteruttav õigustamine. Kui inimene etteruttavalt selgitab, miks ta mingit detaili või asjaolu eriti täpselt mäletab, võib sellesse skepsisega suhtuda. Eriti kui seni polnud keegi tema väljaütlemiste tõesuses kahelnud. 

6. Vaiksemaks muutuv kõnetoon. Kes tõtt räägib, muutub oma jutu juures tavaliselt valjemaks ja kiiremaks. Valetajad seevastu muutuvad vaiksemaks ning räägivad monotoonsemalt. Nende jutus puuduvad kirjeldavad detailid. Sageli on nende jutt lünklik ning pausidega. 

7. Aeglane vastus. Valetamine võtab rohkem aega. Nii võib kokku võtta briti psühholoogi Aiden Gregg’i (Southampton’i ülikool) uurimustest. Vastupidiselt ausatele inimestele on valetajatel 90 protsendil juhtumitest vastates pikem reaktsiooniaeg. 

8. Kehakeel. Valetajad muudavad sageli järsult kehakeelt või paljastavad end tahtmatute liigutustega, nt. sügavad nina, katsuvad sõrmeotstega suud või näpivad kõrva. Samas pole need väga tugevad näitajad, sest neid tuleb ka tavajuhtumistel ette, kuna mõni koht ehk sügeleb. 

9. Barrikaadid. Valetajad proovivad sageli ehitada kaitsevalle. Muidugi mitte otseses tähenduses vaid sümboolselt. Kui keegi ootamatult keset oma juttu asetab pliiatsi või raamatu teie ja enda vahele, on see hea signaal hämamise kohta. 

10. Viivitusega žestid ja miimika. Valetajate puhul on paljuütlev žestide ja miimika vale ajastatus. Näiteks ütleb valetaja enne: „See on küll kena kingitus” ning alles seejärel naeratab. Inimestel, kes ütlevad, mida mõtlevad, toimub see reeglina üheaegselt.

11. Puudulik miimika. Kui keegi naerab kogu südamest, siis peegeldub tema rõõm kogu näos vastu: suunurkade, silmades, laubal. Sunnitud naeratuse puhul kõverdub vaid suu. 

12. Stress. Higised käed, kuiv suu, punane nägu – kindlad stressi näitajad ning seega ka tugevad viited võimalikule valetamisele. Need signaalid ei ole siiski ühetähenduslikud: nt. kõnealune isik võib olla hirmul, et teda alusetult kahtlustatakse. Ühetähenduslikum on käitumine küsimustele vastamisel: eelkõige silm silma vastu vastandamisel (nagu ülekuulamine) reageerivad valetajad ülemäära närviliselt, ärritunult, segaselt. Aga ka täiesti vastupidine reaktsioon – nagu absoluutne emotsioonitus ja ebaloomulik rahulikkus – võib olla viiteks sellele, et soovitakse midagi varjata.

Allikas: www.karriere.de

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta