5. juunil 2017. aastal ilmus Bioneeris selle loo esimene osa. Järge sellele saate lugeda alljärgnevalt.

Omamoodi seiklus oli mul tütre juustega. Ta kandis tol ajal kahte pikka patsi ja laubal tukka. Olin kodunt ära sõitnud sanatooriumisse Musta mere äärde nii, et ei võtnud kaasa suuri kääre. Kohe ei tulnud selle pealegi, et on vaja tüdrukul tukka lõigata. Seda tööd ei tee ju küünekääridega. Jäi üle ainult loota juuksurile.

Anapas olid juuksuriteks ainult mehed. Käisin mitu ateljeed läbi ja loobusin siis valimast, sest naiste või laste juuksurid puudusid seal täielikult. Kõik teenused olid ühes kohas koos, alates soengu tegemisest kuni habeme ajamiseni. Ikka tegelesid juuste lõikamisega mustad, kaukaaslaste moodi mehed.

Minu meelest ateljee mõõtu juuksuri töökodasid seal polnudki, ometi nimetasid end kõik ikka ja ainult ateljeedeks või salongiks. Ju nii oli siis peenem. Lohutasin end lõpuks sellega, et lapse tukk kasvab kiiresti välja. Küll kodus parandab, kui midagi nässu läheb.

Lõpuks läksin kõige ligema juuksuri juurde tütrega. Seal keldriateljees igavles lehte lugedes vanem mägilase moodi meesjuuksur, kes oleks just kui filmist “Kaukaasia vang” välja astunud. Meid nähes läks ta lausa särama. Ütlesin talle, mis oleks vaja teha. Ta nõustus ja kukkus kauplema, et lubaksin korraks lapse patsid lahti võtta. See soov tundus küll veidrana, aga juuksed ju tahtsid lõikamist.

Leppisime siis kokku, et kui ta need uuesti kinni punub ja käärid neist eemal hoiab, siis luban. Näita mustale mehele loomulikke blonde juukseid ja see on kohe sillas! Küll siis onuke silus ja paitas lapse pead enne, kui patsid uuesti pähe said. Need olid lausa meistriteos. Ma ei oleks osanud ise sääraseid patse tehagi. Nad olid neljast salgust punutud ja püsisid koos imehästi.

Lõpuks sai isegi tukk lõigatud ja kusjuures mitte sugugi halvasti. Aga kõige suurem üllatus tuli siis, kui oli aeg maksta. See mägilane ei tahtnudki raha. Nauding, mille ta sai valgete juuste paitamisest, tasus kogu töö ja vaeva vist. Andsin talle siis oma viimased Kalevi kommid selle lõikuse eest. Onuke oli millegipärast nii liigutatud, et silmanurka tekkisid isegi pisarad. Lahkumisel tuli ta meile isegi ust avama ja tänaval jättis kohe kättpidi hüvasti.

Niisugust suhtumist ma rohkem seal mail ei näinud. Ikka olid müüjad poes peremehed ja kisa ning sõim olid kerged tulema.

Foto: Pixabay, CC Public Domain. Ei ole käesoleva looga seotud.
Foto: Pixabay, CC Public Domain. Ei ole käesoleva looga seotud.

Lõpuks hakkas ka meie kuu Anapas otsa saama. Eelviimasel päeval avastasin aga WC-st prussakad. Neid oli seal ikka massiliselt. Prügikasti tõstmisel oli lausa madin kuulda, kui nad laiali jooksid. Kartsin oma asjadega neid Tallinnasse kaasa tuua. Mäletan, kuidas ma asju pakkides kõik oma riided ja kotid üle raputasin.

Ärasõidu hommikul oli õues 15 kraadi külma ja meri oli jäätunud. Nägime jäävangis luike, kes ilmselt oli külmunud juba. Kojusõit hakkas lõuna paiku ja jälle tuli loksuda kolm ööd rongis enne kui Moskvasse saime. Seal oli õues 3 kraadi sooja ja lumi sulas.

Käisime tütrega hommikul kella 6 ajal ära Punasel väljakul ja nii imelik oli vaadata, kuidas seal pesti harja ja veega mausoleumi seinu. Mul raudteelasena tuli kohe meelde, kuidas pesti meil Tallinnas rongivaguneid ka selliste pikavarreliste harjadega.

Päev otsa tuiasime tüdrukuga linnas ringi. Näitasin talle Moskva linna. Õhtul sai kojusõitu alustada. See viimane öö Moskva-Tallinn rongis läks nii kähku. Magasime selle maha ja ärkasime alles Tapa kandis. Eks see tatsamine Moskva linna peal väsitas meid mõlemaid ära. Ja küll oli hea tunne jälle koju saada ja kuulda eesti keelt!

Nii palju siis mälestusi ajast, kui käisime tütrega Anapas. Aastatega on nii mõnedki huvitavad seigad meelest läinud. On ju sellest ajast palju aastaid möödas.

Lõpetuseks tahan veel lisada seda, et sellest sõidust oli ikka suur kasu ka. Mu tütar pidas vastu haigestumata päris mitu head aastat. Oma kogemuste põhjal soovitan kõigile, kelle lapsed tihti bronhiiti põevad, ära käia kuskil sooja mere ääres. See aitab tõesti.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Jaga: