Need lood panin ma kirja oma ema jutu järgi. Esimene lugu toimus umbes sel ajal, kui mu vend õppis rääkima ehk umbes 72 aastat tagasi. Kes vähegi lastega tegemist on teinud, teavad, et need keerulisemad sõnad ei tule iga kord kohe meelde või lähevad suus vajalikul hetkel lootusetult sassi.

Poiss oli pisikest kasvu ja pikast läkaköha põdemisest veel nõrk. Ega sel ajal lastel palju mänguasju ei olnud. Kaltsunukk ja puuhobune olidki ainult. Neid veeti igale poole kaasa ja eks nad käisid muidugi suust läbi ka omajagu. Mõnikord enne ja mõnikord pärast sööki. Kuidas kunagi ja kuidas isu tuli.

Suvi hakkas juba lõppema ja herilasi oli igal pool palju. Kippusid need ka lapse nuku kallale. Oli just räägitud poisile, et neid puutuda ei tohi. Herilased hammustavad valusalt. Kõik ju teadsid niigi, et herilased võivad ainult nõelata. Kuid lapsele räägiti sellepärast just nii, et ta ikka aru saaks.

Tatsas siis see väikemees õues ringi, lutsis oma kaltsunukku ja püüdis rohu sees püsti püsida koos oma varandusega. Õnnetuseks hakkas see kaltsunukk meeldima ka ühele herilasele. Eks titel oli piima või mingi muu ahvatlev lõhn juures.

Korraga oli õu kisa täis. Suured tormasid siis vaatama, milles asi. Laps istus keset õue maas ja röökis nii, kuidas jaksas, endal valge laik ülahuule kohal. Titt oli oma meetri jagu eemal ja selle peal ukerdas veel uimane herilane. Polegi vaja enam kaua mõtelda, milles asi oli.

Pika lohutamise peale saadi siiski pisaratest jagu. Lõpuks, kui poiss jälle rääkida suutis, olid ta esimesed sõnad: ”Leninlane hammustas”. Suurtel oli muidugi nalja nabani. Ainult ema rahustas oma väikest ja õnnetut pojakest.

Teine lugu, mida minu vennaga seoses meil ikka räägitakse, on ajast, kui ema kolis minu isa tallu elama. Poiss pidi siis olema umbes kolme-nelja aastane. Oli jällegi suvi.

Köögi akna taga oli õues suur kivi ja selle kõrval liivaauk. Päike paistis sinna lõuna ajal ja muutis olemise seal mõnusaks. Ema ise viis poisi sinna mängima, sest köögiaknast oli nii ka last näha. Pidi ta ju ise perele lõunasööki tegema.

Korraga vaatab ema, et poiss seisab uss näpus. Tõmbas kiiruga panni tulelt ära ja tormas õue. Poiss seisis tõepoolest kivi juures ja uss vingerdas tal käes. Ema suutis esimese ehmatusega ainult röögatada, et viska see minema. Nii ka laps tegi. Uss maandus kenasti puntras umbes meetri kaugusele ema varvastest.

Siis sai ta aru küll, et tegu oli vaskussiga. See ju ohutu loomake, rohkem sisalik kui uss. Ema ei saanud aga rahu ja keelas oma lapsel neid puudutada. Elati ju soo ääres ja ega rästikud - nastikudki seal haruldaseks polnud. Parem karta, kui kahetseda. Iga kord, kui ema seda lugu räägib, ei väsi ta lisamast, kui väga ta sel hetkel kartis.

Kolmas lugu on halbadest harjumustest. Minu isal oli komme narrida mu venda. Polnud see ju tema laps ja päris omaks nad ei saanud kunagi.

Kui poiss oli juba viie - kuueseks saanud, tekkisid tal suitsetamisega probleemid. Eks selles oli ikka rohkem minu isa süüdi. Kui nad karjasega endale suitsud ette panid, keerati ka poisile pläru, ise sealjuures sõnades, et näh võta, oled mees või ei ole.

Ema riidles nii meeste kui ka poisiga. Nurga taga aga ikka suitsetati salaja edasi. Suurtele tegi see hullupööra nalja ja nii õssitati poissi aga tagant. Laps tossutas heauskselt meestega võidu. Ema ei teadnud enam, mida teha, keda ja kuidas karistada.

Kätte oli jõudnud jõuluaeg. Tol ajal seda pidada ei tohtinud ja tähistati nääre. Eks meilgi käis kõva näärisalmide õppimine ja kavas oli ka külaklubisse minna nääripeole. Näärivana pidi kinke tooma ja päkapikud käisid juba piilumas.

Vahetult enne seda pidu toimus aga kodus selline vahejuhtum, et poiss jäi suitsetamisega vahele. Jälle tahtis ta suur mees olla. Tol ajal keerati ise ajalehe sisse kodus kasvatatud tubakat ja suitsetati seda. Sellist asja nimetati pläruks. Kui mehed endale pläru ette panid, tehti see ka poisile.

Ema tuli uksest tuppa ja tabas poisi teolt. See tahtis kiirelt asitõendit ära võtta, aga ehmatusest liikus käsi veidi valesti ja pläru jäi veel huule külge kinni ka. Õnnetuseks maandus põlev suitsuots otse nina alla ja kõrvetas sinna suure musta laigu. Ema oli siis aasinud poisi kallal kohe meelega lohutamise asemel.

Nääripuule jäigi minemata, sest kardeti näärivana küsimust ninaaluse armi kohta. Aga sellest kõigest oli isegi kasu. Rohkem suitsu see mees enam ei teinud. Oli teiste harjumuste ja nõrkustega, kuidas oli, aga suitsu järgi tõmmet tal polnud elu lõpuni.

Sellised on siis jutud, mida minu ema alati on valmis rääkima, kui teemaks on minu vend.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta