Praegu on tekkinud meedias palju vaidlusi Aasta Ema tiitli valimiste reeglite pärast. Kas Aasta Ema kandidaat peab ikka kindlasti olema abielus või mitte? Asi on isegi solvangute pildumiseni läinud ja üks organisatsioon on oma väljaütlemistega solvanud paljusid emasid. Tuleb välja, et üksikemad ja puudega laste emad ei sobi Aasta Eema tiitli kandidaadiks.

Selles valguses hakkasin ma meenutama oma kalli ema saatust, kes on palju vaeva näinud ning hoolt ja armastust üles näidanud. Ega tema elu kerge ei olnu, kuid õnneks karm kolhooside alguse aeg ja küüditamine jätsid ta siiski puutumata.

Ometi jäi ema juba 37. aastaselt leseks kahe lapsega. Ta pidi kolhoosi töö kõrvalt kasvatama meid ja hoolitsema talu majapidamise eest. Kui ei oleks olnud loomi ja aiamaad, ei oleks vist ots-otsaga välja tulnudki. Palju ta sealt kolhoosist siis ikka teenis!

Kogu aeg oli mure, et toit oleks laual ja kodused tööd saaks tehtud. Neid tegi ta enamasti ööseti. Kas ta üldse sai midagi endale lubada? Nagu sellest vähe oleks, lisas saatus ta teele veel ühe katsumuse. Kaks ja pool aastat pärast leseks jäämist suri õnnetuse tagajärjel ema õde, kellest jäid maha kuus last.

Meil on suur suguvõsa, aga asjaolud kujunesid ikka nii, et laste hooldamise pidi enda peale võtma minu ema. Ju siis teised sugulased arvasid, et kõige parem hooldaja on lesknaine kahe lapse ja kolhoosniku palgaga. Nii tuli meil ette võtta kolimine ja meist sai suurpere, kus laua ääres oli üheksa suud.

Saime vennaga endale karja õdesi-vendi – vanim oli äsja sõjaväest tulnud ja noorim oli aasta minust vanem ehk kaheksa aastane. Kõige raskem oligi esimene aasta, sest meil kõigil tuli harjuda ja kohaneda üksteisega. Hiljem oli juba kergem.

Mäletan neid suuri potte, millega ema toitu keetis. Jagasime kodused tööd ära, sest kõik pidid midagi tegema. Kes tegutses toas, kes õues. Igaüks sai oma ülesande. Meie väike maja oli voodeid täis ja magasime kahekesi voodites.

Lastest kõige vanem poiss hakkas kohe sõjaväest tulles raudteel tööle. Seal oli vahetustega töö ja nii sai ta kodus emale abiks olla oma vabadel päevadel. Ema ise talitas aga vasikaid kolhoosis. Nii oli ka temal keskpäeval oma majapidamise jaoks aega. Meie, pisemad käisime veel koolis, kes Lehtses, kes Tapal, kes Tallinnas juba ülikoolis. Nii olime nädala sees kõik kodust eemal kooli internaadis ja ühikas.

Sel perioodil oli emal lihtsam. Suuremad tööd tegime talgu korras, siis kui kõik kodus olid. Nii tegime oma pere jõuga ära kõik kartulipanemised ja -võtmised, heinateod, puusaagimised ja -lõhkumised ja muud põllutööd. Mäletan neid suuri pesuhunnikuid, mida ema keetis ja pesi käsitsi. Käisime suvel kõik koos abiks neid loputamas tiigi ääres.

Meeles on need pikad pesunöörid Jaanimäel, kus kuivasid ema pestud lumivalged linad. Mäletan ka seda lõputut pesu triikimist ja vaalimist, mida tegime kordamööda. Kõik pidi korralikult triigitud saama ja lappes kappi panema.

Ema armastas korda. Ta kasvataski meid tööga. Meil ei olnud aega alevis jõlkuda. Kui poodi saadeti, siis ostsime vajalikud asjad ära ja tulime koju tagasi. Ema sõna maksis palju. Ta oskas meid niiviisi tööle panna, et me tundsime end vajalikena.

Riietega oli meil natuke raskusi siiski. Pidime oma riideid hoolega hoidma, sest me ei saanud uusi riideid endile eriti lubada. Õnneks oli koolis käimiseks vormiriided ja Külanõukogu või kolhoosi poolt ootas meid poes iga õppeaasta alguses riidepakk igale lapsele. Nii saime kõik endale uued dressid, kummikud, sukad-sokid, sussid ja pesu. Need olid tasuta ja olid meie perele kindlasti suureks abiks.

Jalanõud kanti meie peres täitsa ribadeks. Uued kingad sai endale ikka kõige suurema jalaga laps ja neid kanti seni, kui olid kõige pisemale väikeseks jäänud või katki kulunud. Kuna mina olin peres kõige pisem, unistasin ma igal sügisel uutest kingadest ja olin teiste peale kade.

Sügiseti keetsime me suure laari moosi. Meie peres ei ostetud palju komme. Hoopis moos oli meile magusaks maiuseks. Kui kommi siiski toodi koju, jagasime selle võrdselt ära. Sirje oli meie peres see kommide jagaja.

Aeg läks ja lapsed hakkasid kodunt välja lendama. Kes abiellusid, kes läksid sõjaväkke ja kes mujale kooli. Ema pidi kõik tööd kodus üle võtma. Olime juba üksteisega harjunud ja see suur töö ei kohutanud enam.

Ajapikku läksime me kõik kodunt välja ja meil kõigil algas oma elu. Eks ema sai ikka kõige rohkem vatti. Aga ta kasvatas meist inimesed ja meil kõigil said olema oma pered. Elu on läinud nii, et kolme meie hulgast enam ei ole. Aga ema on meil veel olemas. Ta saab suvel 95.

Ema on meie varandus. Püüame anda talle rahuliku vanaduse, et vähemalt nüüd ei oleks tal enam muresid. See on imetlusväärne, kuidas lesknanine suutis meid üles kasvatada. Mis sest, et vahest oli raske ja vahest oli kitsas. Me saime kõik oma karastuse elult kätte ja õppisime tööd tegema. Aitäh sulle, ema, selle kõige eest!

Tean, et meil Eestis on palju selliseid peresid, kellel on sarnane lugu rääkida. Eestis on palju häid emasid. Nüüd tahan ma teada, kas sellised üksikemad ei vääri siis tunnustust? Mille poolest on sellised emad halvemad, kui nende kõrval ei ole isasid? Ka minu ema jäi noorelt leseks ja oleks võinud endale kaasa vaadata, aga tal ei olnud selleks lihtsalt aega. Ta pühendus ainult kodule ja lastele, et meil kõigil oleks hea, kõhud täis ja korras kodu.

Miks tullakse solvama naisi, et üksikemad pole korralikud ja nende lapsed pole tublid. Millest küll selline arvamus? Me ei ela enam kuskil keskajas. Minu meelest on nad isegi topelt tublid emad. Kas tõesti arvatakse, et allkirjastatud paber või rõngas sõrmes teeb naisest ema? Mina küll ei mõtle nii.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta