Harilikku härgheina mäletan ma juba väiksest saati. Vanaema elas meist umbes kilomeetri jagu eemal. Läksime vennaga sinna ikka otse läbi metsa. Olin siis umbes nelja-viie aastane ja üksi ei lubatud mul minna. Sellest ajast pärinevadki mu esimesed mälestused härgheinast.

 Meie metsa ääres kasvas neid ohtralt. Tahtsin oma vanaemale head meelt valmistada ja korjasin peotäie neid taimi. Vend ei keelanud ka. Kaua me seda kilomeetrit siis ikka läksime, aga suur oli mu pettumus, kui kohale jõudes avastasin, et kõik mu lilled olid täitsa närtsinud.

Olin pisarateni solvunud ega saanud aru, miks kõik täiskasvanud naersid. See seik on meelde jäänud ning tean siiani, et härgheina ei tasu vaasi korjata. Olgugi, et need on nii kenad ja värvilised, närtsivad härgheinad väga kiiresti ära. Hiljem olen neid raamatute vahel kuivatanud. Sedasi õnnestub härgheinte kirevus säilitada.

Taimed tuleb ainult kähku ja närtsimatult kuivama panna, siis on ka tulemus kena ja värviline. Olen ka oma tütrega neid korjamas käinud, kui tal oli koolis vaja herbaariumisse taimi koguda. Tookord võtsime ühe suure formaadiga juturaamatu kohe metsa kaasa.

Harilik härghein õitseb juunist augusti lõpuni. Oma kollase ja lilla värviga annab ta niitudele, puisniitudele ja metsaservadele rõõmsama ilme. Õied on sellel taimel hästi nektaririkkad ja meelitavad ligi igat sorti putukaid, kuid seda saavad sealt kätte ainult kimalased.

Härghein on poolparasiitne taim. Tema juured pole eriti välja arenenud ning selleks, et toitaineid kätte saada, haagib ta end tavaliselt puude ja põõsaste juurte külge. Puud ja põõsad on aga suured ning sellised pisikesed parasiidid ei tee neile liiga. Huvitav on ka selle taime paljunemise moodus.

Härgheina viljad on valmides välimuselt ja värvilt sipelganukkude sarnased ning sipelgad tassivad neid minema suure heameelega. Kahjuks on see kaunis taim ka mürgine. Sissesöömisel põhjustab ta inimestel kõhulahtisust, peavalu ja peapööritust.

Loomad söövad seda aga hea meelega. Ilmselt neile mürk ei mõju. Kui lehmad on seda taime palju söönud muutub piim sinakaks-lillakaks ja omandab ebameeldiva maitse. Vanarahvas uskus, et kui joota loomi härgheina keeduveega, ei karda nad enam välku.

Andmed on pärit siit.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta