See lugu sai alguse, kui olin umbes 12 või 13. Kolhoosist anti emale kasutada valge hobune nimega Klaara. Enne oli hobune olnud postiljoni käes. Mingi kolhoosi juhatuse otsuse põhjal vahetati hobuse peremeest.

Meile, lastele, meeldis see otsus väga, aga ema ei paistnud erilist vaimustust tundvat. Tuli ju hobusele ka heina teha talveks. Nüüd saan ma emast aru küll, miks ta hobuse üle rõõmus polnud.

Klaara oli väga rahulik vana mära. Meie Sirjega võisime tema seljaski turnida ilma sadulata. Ta kannatas meie kõik lollused ära. Käisime talle laka sisse patse punumas ja teinekord läks ema tööle hobusega, kellel olid nii saba kui lakk patse täis punutud.

Karjamaale viies ja sealt koju tuues oli meil alati Klaara jaoks kaasas leivatükk, õun, porgand või muu maius. Tundus, et ta kohe ootas meid. Veel sai hobusele õpetatud aia ääres paigal seismist, et me saaksime sealt talle selga ronida. Sadulat meil ju polnud. Klaara sai selle kähku selgeks ja prii küüt oli meil alati olemas. Vastutasuks kostitasime teda maiustega.

Poisid ja Silvi lootsid aga Klaara loomulikule intelligentsile ja käisid tema järel karjamaal niisama tühjade kätega. Hobune lasi seda mõned korrad sündida ja mõtles välja oma meetodi mitte koju tulekuks. Ta ootas ära, millal hakati vaia maast välja tõmbama. Nii kui järgitulija kummardas seljaga hobuse poole, tõusis loom kange hirnumise saatel tagajalgadele püsti.

Silvi oli kõige nõrgemate närvidega ja pani seepeale alati kange kiljumisega jooksu. Ju ta kartis seda etteastet. Nii sai Klaara vabadusse ja jooksis külavahele, kett järgi lohisemas. Poistega tal see nali läbi ei läinud. Need kas kukkusid sõimama või lõid püksirihmaga. Meie Klaara oli õrna hingega hobune, kes koledasti kartis sõimu ja peksu. Sedasi pääses ta paar korda oma trikitamisega Silvi käest lahti ja oligi komme selge. Siis tuli meil käia oma valget hobust küla vahelt otsimas. Hiljem ema lihtsalt loobus Silvit hobuse järele saatmast.

Mäletan, et kord tuli mul minna üksi hobust karjamaalt ära tooma. Panin leivatüki taskusse ja läksin. Aeda ligidal ei olnud ja nii me siis tulime, mina ees ja Klaara oheliku otsas järgi. Siis tundis ta leiva lõhna. Hobune hakkas mind müksima ja püüdis nina mu taskusse ajada. See oli nii naljakas. Kojutulek muutus hullamiseks. Unustasime mõlemad tähelepanelikkuse ja asi lõppes sellega, et Klaara astus mulle jala peale.

Ehmatasime mõlemad ära. Isegi leivaisu läks mu hobusel üle. Kodus ma muidugi ei rääkinud midagi jala peale astumisest. Kartsin, et mind ei lubata enam hobuse juurde. Jalg ei paranenud aga ära ja varsti märkasid ka kodused mu lonkamist. Mind saadeti Tapale arsti juurde. Rääkisin, et jalg on käies varvaste juurest valus. Arst ei küsinud, kas traumat on juhtunud ja ma ise ka ei rääkinud põhjusest.

Röntgenisse mind ei saadetud ja koju läksin hoopis lampjalgsuse diagnoosiga. Rangelt keelati kanda teiste poolt laiaks tallutud kingi. Siiani olin mina see, kes kandis teistest üle jäänud jalanõusid. Nii sain ma sügisel kooli minekuks tänu Klaarale tuttuued kingad. Aga vasaku jala varvaste juures on siiani muhk, mis tuletab meie valget hobust meelde.

Klaaral oli veel üks komme, kui ta meile tuli. Selle oli talle õpetanud postiljon. Maakohas vist oligi postimees kõige popim amet. Teda oodati ja temaga taheti alati rääkida. Postiljon teadis ka kõiki külauudiseid. Nii hakkas populaarsus ka hobusele külge ning ta harjus teretamise peale seisma jääma.

Hobune

Meie emale ei meeldinud see komme, et hobune iga “tere” peale sutsti seisma jääb. Et Klaarat sellest kombest võõrutada, hakkas ema terele vastama peanoogutusega, lisades kuuldavalt „nõõ“. See töötas ja umbes poole aastaga oli hobuse tere­peatuste komme kadunud. Väljenditel „nõõ“ ja „tõrr“ oli jälle oma endine tähendus.

Emale meeldis tööle sõita ringiga üle Koplimäe, mitte küla vahelt. See tegi umbes kilomeetrise ringi, aga ta ei raatsinud Klaarat tigedate naabrikoertega kiusata. Õhtuti sai emaga talli juures ikka kaasas käia. See oli nii mõnus. Istud vankris ja saad rääkida kõigest.

Eriti huvitav oli see sügisel. Siis muutusid metsloomad eriti julgeks. Mõnikord pakkus mõni põdrapull end koguni Klaarale saatjaks. Nad kõndisid päris vankri kõrval. Imelik tunne oli. Võiks ju käe välja sirutada ja põdrale pai teha, aga sellega ei tohtinud riskida. Põder on ikkagi suur metsloom ja ei või kunagi ette teada, millega niisugune asi lõppeb. Nii jäi üle ainult vaikselt istuda ja vaadata põdraga tõtt. Mind pani alati imestama, kuidas nad oma suurte sarvedega võpsikutes kinni ei jää.

Alles hiljem saime teada, miks ema meid sügiseti talli juurde kaasa võttis. Ta lihtsalt kartis põtrasid. Eks ole igalühel oma kiiks. Ju tal oli meiega koos julgem. Põtru kartis ta lapsest saati. Keegi oli öelnud, et kui põder karjub, tahab ta kallale tulla. Laps tegi järelduse: põder on murdja.

Rohkem ju ei selgitatud midagi. Sellest jäigi külge hirm põtrade ees. Aga mulle need sõidud emaga talli juurde ja tagasi meeldisid. Eriti huvitav oli siis, kui nägime mõnda metslooma. Need millegipärast ei kartnud üldse hobust. Olgugi, et vanker kolises ja inimene oli ka vankris. Meie Klaarale ei meeldinud põtradest saatjad üldse. Ta võbistas end ja norskas pahuralt nende peale.

Valge hobune elas meil mitu talve ja sai selle ajaga oma koduloomaks. Siis tuli kolhoosist uus otsus ja hobune võeti meilt ära. Mäletan, et tuli viia ta Jootmele talli. Tegin Klaarale veel viimast korda patsid laka sisse ja kallistasin teda enne vankri ette panekut. Ema tuli mulle ütlema, et lõpetagu ma kohe selline asi ära, hobune nutab.

Tal olevat suured pisarad mööda nägu alla veerenud. Ise ma ju oma selja taha ei näinud, mis nägu Klaara teeb. Ju siis hobune taipas ka midagi, ega ta rumal polnud. Küll oli kahju teda ära anda. Ema sõitis hobusega minema ja siis oli minu kord minna patja nutma. Rohkem ma Klaarat ei näinudki. Pärast kuulsin emalt, et meie Klaara viidi rebastele toiduks, sest ta oli juba liiga vana. Nii palju siis mälestusi meie valgest hobusest nimega Klaara.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!