Alustasin pühapäeval juba kuue paiku puude kuuri vedamisega. Välja minnes tundus kõik nii värskena. Ka aiaäärsed sirelid lõhnasid mõnusalt. Meie väike alev magas veel täies hoos. Ainul linnud siristasid laulda. Keegi ei liikunud kuskil. Täielik vaikus ümberringi.

Olin umbes pool tundi tööd jõudnud teha, kui mulle tundus, et keegi või miski liigutas end puuvirna serva juures. Pidasin seda naabri kassiks ja ei pööranud talle tähelepanu. Kui ma järgmist sületäit tulin võtma, sain aru, kellega oli tegu.

Mulle tuli külla ikka väga eriline külaline. Puuriida tagant kalpsas välja kõige ehtsam metsjänes, mitte aga mingi küülik. Mõelda vaid, keset alevit hüppavad jänesed ringi! Meie kohtumine oli meile mõlemale suureks üllatuseks. Jänes vajus kohe vastu maad ja imiteeris kivi. Ka mina tardusin üllatusest soolasambaks. Jõllitasime tükk aega teineteist.

Otsustasin proovida, kui kaugele jänku mind laseb. Olin tast paari meetrini jõudnud, kui jänes üles hüppas nagu vedrust lastuna ja minema lippas. Ta tegi ise seal juures ikka selliseid imestamapanevaid sikk-sakke!

Kas ta tõesti pidas mind mingiks hagijaks, kes kohe teda taga ajama hakkab? Jäi ainult vaadata, kuidas jänes kadus naabrite aiaäärsesse sirelipõõsasse. Ja jälle oli ümberringi vaikus.

Oi-oi, küll mul oli kahju, et ei olnud taibanud fotokat ühes võtta. See ongi mingiks seaduseks muutunud juba, et kõige huvitavamad asjad juhtuvad ikka siis, kui pole aparaati kaasas.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta