Paadiga mees sõudis end Eru lahe keskele välja. Seal ta puhkas pisut ja algas linnuliigimäng. Kui kümmekond linnuliiki oli kokku loetud, sekkusid mängu kaks noort merikotkast.

Juba suured ja täissulis, tumepruunid, mängisid nad õhus oma mängu nagu väiksed lennukid ja nende mängulust ei saanud mängides otsa ega läinud kaduma.

Eru lahe keskel sai kotkamäng mängitud. Kui paadiga mees oli Käsmu poolsaarele jõudnud, mängiti sealgi kotkamängu edasi, tegelased ikka needsamad kaks noorlindu.

Urbaniseerunud merikotkas ei mängi vaid iseendale. Leides keset lahte pealtvaataja, mängiti talle eriti suure lustiga kotkamängu ja ainuke pealtvaataja unustas iseenda. Ülevoolav mängulust haaras pealtvaataja enda embusesse ja terve pikk päev möödus mul lahel mängides.

Olid ju veel väiksedki mängijad - tiirud ja kajakadki, sekka kosklaid või tuttvarte. Eks nemadki vajavad pealtvaatajat, et end avada kellegile ja seda paadiga keset lahte jõudnud mees teada saigi.

Õhtul rannas oli ta ise päevapikkust mängu täis. Ta pani mänguloo kirja ja unustas kõik muu sootuks.

Kasispea, 1997


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!