Ühel talvepäeval juhtus minuga väga veider asi. Mul tekivad tihti mõne tugeva lõhna või vänge maitse peale imelikud aevastushood. 

Käisin tookord linnas ja olin minemas Estonia teatri juurde trollipeatusesse. Mulle tuli vastu üks kena proua, kes hõljus vägagi tugevas parfüümipilves. Keerasin küll pea kõrvale, aga ilmselt oli see minu nina jaoks juba liiga hilja.

Tundsin, kuidas mu ninas hakkas kihelema ja kratsima miski. Võtsin prillid eest ja hõõrusin küll oma ninajuurt. Nii ju soovitavad arstid teha, kuid seegi oli juba lootusetult hiljaks jäänud tegevus. Kõdi ninas ei kadunud kuhugi. Miski ei aidanud enam.

Troll tuli ja ma läksin sisse. Sain koha akna alla ja siis see tuli, mis tulema pidi. Aevastasin, aevastasin ja aevastasin. Nii oma 130 korda küll vist jutti. Oleks ma kodus olnud, siis ma oleks teadnud, mis teha. Turtsusin, kuni troll sõitis Estonia juurest Tõnismäeni. Rahvas hoidis eemale ja kõik vaatasid altkulmu mind kui kärntõbist. Kindlasti mõeldi, et mingi gripihaige ei püsi kodus ja nakatab siin kaaskodanikke.

Piinlik oli, aga see on niisugune asi, mida ei saa tagasi ka hoida. Selle peab lihtsalt üle elama. Lõpuks läks see hoog ise üle ning ma nuuskasin nina puhtaks ja elu oli jälle lill. Selliseid lõhnaärritusi on mul varemgi olnud.

Tuleb meelde ka ammune lugu, kus ma mingile peole minnes näppasin tütre tagant ainult ühe tilga tema kallist Chaneli lõhna. Asi lõppes sellega, et jäin puruhaigeks, nagu oleks mind karistatud selle teo pärast. Ajas iiveldama ja pea lõhkus valutada.

Proovisin seda lõhna maha pesta, aga see, sindrinahk ei tulnud maha ka enam. See pidu oli rikutud. Kohal ma muidugi käisin. Olin üpris loppis ja nautida ma olemist muidugi enam ei saanud. Tundsin enda ümber seda lõhna veel terve nädala.

Korra töö juures tõin endale laua peale vaasi kimbu ungari sireleid. See oli lausa haisumürgitus, mis ma neist sain. Pea tahtis lõhkeda valust ja ma oksendasin mitu korda. Kui sirelid said välja visatud ja ruum tuulutatud, tuli ka imekombel tervis tagasi.

Samuti jäin ma haigeks paar suve tagasi, kui korjasin Parilast enne linnasõitu platvormi tagant mingeid kollaseid lilli. Vaevlesin terve rongisõidu ja kui linna jõudsin, lendasid need haisvad lilled esimesena prügikasti, sinna kadusid ka peavalu ja iiveldustunne.

Nüüd olen ma veendunud, et tugevad lõhnad ja vänged maitsed pole minu jaoks ning oskan neid karta. Praeguseks on peavalule ja iiveldusele lisandunud ka aevastushood. Saab näha, kas on veel midagi sinna juurde tulemas tulevikus.

Olen ise mõelnud, et niisuguste vängete lõhnadega peaksime olema eriti ettevaatlikud. Ei või iial teada, kuidas need teistele mõjuvad. Mõni inimene kõnnib küll vahest ringi nagu oleks plahvatus parfümeeria poes toimunud. Peab ikka hea tervis olema sel juhul.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta