Tõuke seda lugu kirjutada sain ma tütre sõbranna jutust. Ta kurtis, et tema koduloomad olid diivani kohe korralikult ära retsinud. Koer oli närinud ja kass kratsinud diivani karvaseks. Siis hakkasin mõtlema, mismoodi minu lapsepõlves kasse-koeri peeti.

Meil muidugi oli eeliseks see, et elasime maal ja meie loomad said vabalt käia toa ja õue vahet. Ma ei mäleta, et neid oleks peksuga õpetatud. Piisas karmist sõnast ja kõik teadsid, mida võib ja mida mitte.

Nii kasvatas Mamma ka meid. Eriti suuri närijaid meie loomade hulgas justkui ei olnudki. Vähemalt ei mäleta niisuguseid. Üks koer jah pätsas meie jalanõusid ja viis neid sauna juurde suure kivi peale.

Hiljem kasvas ta sellest pahest muidugi välja. Et ta oleks midagi katki närinud, ma küll ei mäleta. Ise olime süüdi, kui jalanõud ripakile jäid. Esikus oli olemas kapp, kus hoiti meie pere jalavarjusid.

Kui oli midagi kadunud, siis pidi sauna juurde otsima minema. Igal toal olid ka uksed ees: kui pudulojused toas pahandust tegid, siis leidsid nad end hetke pärast õuest. See oligi karistus. Koerad teadsid täpselt kuhu maani oli luba tulla ja missugune uksepiit oli neile piiriks.

Neid lubati tavaliselt esikusse ja kööki. Kassidega oli asi keerulisem, nemad ei allunud nii lihtsalt. Meil oli ju kari lapsi ja kui ühte ära moosida ei õnnestunud, mindi nii möödaminnes järgmise juurde. Kasside puhul aitas neid kasvatada ikka seesama rohi: kes toas pahandust tegi, oli hetke pärast õues. Ega ükski olend ei tahaks sinna külma ja vihmaga. Mõnikord juhtus päris veidraid lugusid.

Mäletan, kuidas meie pere koera Pitsut sai õpetatud nii, et õuest välja ei tohi tulla. Tema territoorium oli hoov. Aia taga olemine tähendas, et riidlemine oli välja teenitud. Pitsu oli meie pere koeraks tütre 5. eluaastast kuni keskkoolieani.

Ühel hetkel tekkis tüdrukul tahtmine magada suvel lauda lakas. Kuna Mamma teda sinna üksi ei lubanud, siis otsustas tüdruk sõbranna ära rääkida. See jäi nõusse küll. Aga unustati suures lakatuhinas ära asjaolu, et teine on üdini linnalaps ja polnud enne üldse lakas maganud.

Kõik need sääsed ja laudast tulevad häälitsused kohutasid teda niivõrd, et iga heli peale kargas ta istuli küsimusega, et mis see oli. Linnaneiu ei teadnud ju, et ka loomad võivad köhida, külge keerata, matsutada ja isegi peeretada öösel. Kõik laudas toimuv kostis üles lakka ära.

Esimene öö ei saadud magada peaaegu üldse. Hommikul kurdeti söögilauas oma ebaõnne. Meie neiuke ei tahtnud kuidagi oma mõttest loobuda, kuigi sõbranna oli juba valmis alla andma. Mamma soovitas siis neil koer lakka kaasa võtta, on julgem. Õhtuks oli piigadel vaim juba varakult valmis. Ainuke takistus oli see, et Pitsu ei tahtnud kaasa tulla.

Meelitamisest ja rääkimisest polnud kasu, siis viidi ta lakka süles. Redel tõmmati üles ja lakaluuk pandi seest haaki. Kahte ööd jutti ei suutnud tüdrukud üleval olla ja jäid üpris ruttu magama.

Pitsu ootas kuni neiud und nägema hakkavad ja tegi siis vehkat. Mismoodi ta end lakast välja muukis, pole mul aimugi. Hommikuks oli koer ka värava alt hoovi kraapinud. Kui mamma õue tuli, tervitas peni teda rõõmsalt ukse ees. Vaat see oli alles distsipliin. Au tuleb säärasele koerale anda. See väike krants näitas üles paremat dressuuri, kui mõni ülipeen tõukoer. Meil võis värav lahti jääda, aga see koer ei läinud kunagi hoovist välja.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta