See lugu on ajast, mil jäin lapsega üksi ja elasime ühikas. Minu mehe tädi teenis pensionilisa kodus kasukate ja karvamütside õmblemisega. See oli tol ajal tulus äri. Sügaval nõukaajal oli igal endast lugupidaval kodanikul omas karvamüts või kasukas. Mood oli ju selline. Poes neid asju polnud ja mis kanaleid pidi inimesed neid muretsesid, see polnud valjult rääkimise teema. Loomakaitset ka siis ei eksisteerinud veel ega teatud sellisest asjast midagi.

Olin vaikselt unistanud oma karvamütsist. Mul oli kodus üks hõberebase kraega talvemantel, mis pärast tütre sündi enam selga ei mahtunud. Tädiga koos sai krae üle vaadatud ja ta arvas, et sellest saab päris uhke mütsi teha. Asi sai veel kodus üksinda korralikult läbi seeditud enne, kui lõpliku otsuse tegin. Minu müts sai valmis teiste tööde vahel paari nädalaga. Oli nii uhke tunne siis ja pidasin end selles kohe päris rikkurina. Tunne tundeks. Vähemalt oli mul nüüd üks korralik riideese olemas.

Naiselik edevus ajas mind uut asja kohe selga panema. Eputada oli ju vaja. Ühel talvisel hommikul läksin jälle tööle. Lund polnud veel maha sadanud ja tänavad Lillekülas tundusid kuidagi pimedad ja kõledad. Ühikast rongi peale minnes polnud ühtegi inimest näha. Ju siis oli mingi puhkepäeva hommik. Täpselt ei mäleta enam.

Spordi tänaval kuulsin ma juba kellegi sammusid. Tagasi vaadates nägin ühte meest tulemas. Millegipärast hakkasin agaramalt astuma. Poe juures tegin nurga otsemaks ja läksin puude alt läbi. Trepp tundus libe olema. Oksad olid aga küllaltki madalad, seega pidin minema kummargil. Järsku tõusis müts mul peast. Ainuke mõte, mis kahe kõrva vahel liikus, oli see, et too mees ihaldas minu uut mütsi. 

Kohe selle peale tuli ka kisa. Röökisin kõigest kõrist, et andku ta mu müts tagasi. Nutt oli ka kohe platsis suurest hirmust. Järsku kuulsin, kuidas keegi naeris südamest. Tagasi vaadates nägingi, et see sama mees vajus istuma poe trepile ja hoidis oma kõhtu kinni. Ta naeris minu üle. Tema käes polnudki midagi. Minu kallis peakate kõlkus hoopis puu okstes. Rabasin sealt oma mütsi ja surusin selle endale uuesti sügavalt pähe. Palusin vabandust ning tormasin joostes minema.

Tänu kangele silkamisele jõudsin isegi varasemale rongile. Seega ei pidanud ma enam sellele mehele silma vaatama. Mul oli niigi häbi. Käitusin ju kange hirmuga väga rumalalt. Seepärast oli, mida häbeneda. Tänaseks on karvamüts ammu ära kantud. Mälestustesse on aga jäänud mütsiga seoses kaks asja. Esiteks see õnnetunne, kui ma ta sain ja teiseks seik, mil arvasin, et mult tahetakse mütsi röövida. Nii palju siis meenutusi minu kallist karvamütsist.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta