Olen maal kasvanud ja mul pole mingit loomade kartust. Tean, kes võib rünnata ja kes mitte. Samas tean ka seda, et võõraste loomadega peab olema alati ettevaatlik. Kunagi ei tea ju, mismoodi nad käituvad. Kirjutan siin kaks lugu oma elus toimunud ootamatutest ja ehmatavatest kohtumistest koertega.

Esimene lugu juhtus selle aasta veebruari alguses. Meie talved on, nagu nad on. Tavaliselt ikka poolenisti ilma lumeta. Seekord oli lumi just maha tulnud ja seda oli parasjagu nii palju, et meil maal hakkasid inimesed poes käima soome kelkudega. Teate kindlasti neid kelkusid, millel on hästi pikad jalased ja sõita tuleb nagu tõukerattaga.

Oli just laupäeva hommik ja tulin rongi pealt ning jõudsin just Rägavere maanteele. See on meil üks alevi peateedest, mis on hästi pikk ja sirge tänav. Kõik paistab kaugele ära. Nägin küll, et seda mööda tuleb üks naine ja vaatab ikka aeg-ajalt tagasi. Tema järgi sõitis vist poisike tõukekelguga ja seal jooksis ka suuremat sorti koer. Peni haukus kõige peale, mis liikus ja sibas küll vasakule, küll paremale tee äärde.

Poiss järgnes koerale. Vaatepilt oli huvitav. Ma ei saanud esialgu üldse aru, mis seal toimub. Ega ma ei murdnud suurt pead selle üle. Olin kindel, et jõuan enne neid oma tänavasse. Ja tehku nemad siis, mis tahavad. Aga minu üllatuseks ütles see naine mulle juba kaugelt tere.

Jäin seisma, et näha kellega on tegu. Ei tunne ju kohe ära inimest, kui ta on silmini kasukasse mähitud. Lõpuks taipasin, kes mind teretas. Ajasin tolle daamiga juttu ja siis jõudis kohale ka tõukekelguga sõitja. Selleks osutus hoopis tolle naise abikaasa. Koer oli kelgu külge kinni seotud ja seepärast tegigi kelgutaja nii kummalisi poognaid enne sõiduteel. Suurt kasvu koer lihtsalt lohistas kelku ja meest sinna, kuhu ise tahtis. Hea, et meil on maal hommikuti väike liiklus.

Muidugi tormas peni otsejoones minu peale ja hetk hiljem oli ta pea juba minu toidukotis. Nuuskis seal kõik üle ja tahtis siis mulle peale hüpata. Tõstsin endale toidukoti kaitseks ette. Peni muudkui hüppas ja hüppas mu ees ning üritas ikka ja jälle uuesti hüpata. Tantsisime seal keset teed tükk aega selle koeraga.

Alles siis hakkas mees oma peni ära vedama ja vabandama. Tema ei olnud koera kohe pidama saanud, et vabandagu ma. Ta ütles, et see on noor koer – ega see ei hammusta! Kus kohast ma tean, et ei hammusta? Ükskord on ikka see esimene juhus. Mitte ei taha olla kellegi koerale see esimene ohver. Niisugused mõtted käisid peast läbi.

Kuna selle daamist sõltub mu eaka ema heaolu, siis ütlesin ma välja hoopis midagi muud. Teatasin, et kuna koer mind nahka ei pannud ja ma jäin ellu, on kõik korras. Imestasin ise ka, kui kähku selline vale tuli. Tegelikult olin ikka päris kohkunud ja nägin isegi unes veel mitu ööd kurje koeri, kes kõik mind ründasid. No jah, räägi siis veel, et ei karda küla koeri.

Teine lugu, mis juhtus aastaid tagasi, oli üpris sarnane. Käisin siis jala tööle Mustamäelt Järvele. Olin tol ajal hulga noorem ja armastasin veel end mukkida. Kasutasin alati ühte ja sama teed tööle minekuks.

Ühes kohas on maja trepid peaaegu kõnniteeni välja. Ja minu õnnetuseks avanes seal uks pool sekundit enne mind. Uksest tormas välja suur must rotveiler. Tema järgi tuli ka peremees, käed taskus. Järgmisel hetkel oli see elajas juba minu najal püsti ja käpad mu õlgadel. Siis tõmbas koer oma ilase keelega üle mu näo, küll vasakult paremale ja paremalt vasakule. Mu jättis süda lööke vahele ja hirmuga mõtlesin, kas püksid jäävad ikka kuivaks.

Siis ütles peremees hästi rahulikult: “No, Bella-Donna, lähme nüüd, aitab naiste musitamisest”. Peremees pöördus seejärel minu poole järgnevalt, et ma ei osanud enam üldse midagi öelda: “Ärge pange pahaks, ta on noor ja talle meeldivad naised”. Tore on! Aga kuidas seda nüüd võtta? Mina suren hirmust ja see peremees võtab kõike seda kui loomulikku nähtust. Kas keegi minu arvamust ka küsib? Kas ma sellise musiga üldse nõus olen?

Ahmisin vihast ja hirmust veel tükk aega õhku enne, kui süda korrapäraselt jälle lööma hakkas ja sain edasi liikuda. Kõik mu ilus meik oli ära ilastatud ja laiali veetud. Alates sellest päevast hakkasin teist teed pidi tööle käima, sest ma polnud nõus rohkem sellist ilast musi saama, ega niisugust hirmu uuesti läbi elama. Sellised lood siis võõraste koertega ja hirmudega, mis vahest tuleb läbi elada nendega kohtumisel.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta