See lugu juhtus mõni aasta tagasi. Vahest on kohe nii, et mind kaua aega teeninud prillid hakkavad ühel hetkel lahjadena tunduma. Siis on aeg uusi hakata muretsema. Telekast tuleb ju iga natukese aja tagant igat sorti reklaame. Ikka ostke seda, teist ja kolmandat.

Oli vaja hakata neid kuulama, kas pole mingit soodsat kampaaniat käimas. Läbi sai ka käidud hulga poode ja küsitud kõik korralikult üle, et poleks reklaami lubadustel mingit konksu küljes. Ega prille ju üheks päevaks ei osta. Need peavad omanikule sobima ja nägemisele ka mugavad olema.

Pika valimise peale leidsin endale meelejärgi raamid ühest poest. Nüüd ju vaatab prillide ostmisel igas poes ka arst su silmad üle ja määrab prillide tugevuse. Hästi mugavaks on see ostmine tehtud. Koos arstiga said ka taskukohased klaasid valitud. Keerutasin nende raamidega tükk aega peegli ees. Need tegid mulle kohe targa inimese näo ette. Vähemalt mulle endale tundus nii.

Leti tagune töötaja vormistas kogenult tellimise ja teatas, et valmistamiseks kulub kuskil kaks nädalat. Mult võeti telefoni number ja lubati helistada, kui prillid valmis saavad. Koju minnes oli suur ostuõhin peal. See polnud ju sugugi odav lõbu ja rahakoti rauad urisesid mu peale päris kõvasti. Aga see-eest nii ilusaid prille polnud mul veel varem olnud. Samas sai neid kasutada nii lugemisel kui ka kaugele vaatamiseks. Teleka ja arvuti taga sai neid ka kasutada. Mitu otstarvet koos. Mõnus ju!

Aeg muudkui läks. Jõudsin juba oma prillid unustada. Päevadest sai nädal ja ka teine. Ühel ilusal päeval helises mu telefon. Võtsin kõne vastu ja keegi naishääl tervitas mind seal viisakalt. Tutvustati ennast ja ütles ka firma, kust helistas. Küsis siis, kas mul on aega vestelda. Pidasin sellist kõnet telefoni kaudu müümiseks ja kiitsin kohe ilma mõtlemata vastu, et ma ei soovi midagi osta ja ei ole mõtet mulle rohkem helistada. Ütlesin ka juba head aega ära.

Daam teisel pool traadi otsas kukkus väga kiiresti rääkima, et ärgu ma toru ära pangu. Tema tahtvat mulle ainult ütelda, et mu prillid said valmis ja ma võin neile poodi järgi minna. Noh, sellest oleks ju võinudki alustada. Mitte ajada tüüpilist telefonimüüjate juttu. Olin alguses jube solvunud. Aga mida rohkem ma asja üle mõtlesin, seda rohkem häbi mul hakkas. Oma prillidele järgi minnes, oli mul nii häbi ja tundus, et mu järgi on häbi täis vagu maas. Inimene tegi ju ainult oma tööd ja minu viga, et ma ei kuulanud lõpuni.

Loo moraal ongi selles, et kuula kõigepealt ära, mis sulle öelda tahetakse. Küll jõuab alati keelduda, kui asi ei sobi sulle.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta