Kass Musja elas meil töö juures. Ühel sügisel siginesid meie jaama hiired. Laenutasime küll ühelt tuttavalt kassi nädalaks, kuid see oli nii ära kodustatud kõuts, et kartis suisa närilisi. Meil maal rääkis ema ikka, et kõige parem hiirte murdja on emane kass.

Kui siis hakkas jaamas käima tavaline hallide triipudega kassipreili, ei olnud meil pikka mõtlemist. Otsustasime ta endile jaama jätta. Meelitasime teda seni, kuni ta meid omaks võttis. Nimeks sai talle Musja pandud.

See kass oli agar hiirekütt ja õigustas oma olemasolu meie juures. Närilisi me töö juures enam ei näinud ringi luusimas. Kassi tualetiga polnud ka muret, sest õue ja tagasi oskas ta küsida. Kõik me tõime Musjale süüa ja õige pea pidas kass end täieõigusliku perenaise ja kolleegina meil jaamas üleval. Isegi ülemus osales meie kassimaffias ja ostis talle süüa sama agaralt kui meie.

Ainus mure oli Musja sage sigimine. Aga meie, daamid oskasime ilusti kassipojad maha parseldada. Kõik leidsid endale alati uued kodud.
Mäletan, kuidas ükskord läksime Musjaga riidu. Olin parajasti öist vahetust tööl. Meil oli sel ajal ikka öösiti mõned tunnid vaba aega, mil sai puhata. Viskasin siis minagi seniks end toolide peale pikali.

Läbi une kuulsin, et Musja kolistas ja jooksis. Selles polnud midagi erilist. Nii ta tegi tihti ja küsis siis varsti õue. Tavaliselt magas ta niigi pooled päevad maha. Mõtlesin siis, et ise teab, mida teeb ja ei hakanud teda keelama. Siis tekkis vaikus ja õue ei tahtnud ka enam keegi.

Järgmisena tundsin, kuidas kass ronis mulle kaissu. Tal käisid teinekord sellised helluse hood peal. Ka selles polnud midagi imelikku. Mõtlesin, et las ta siis tuleb, küll varsti ära läheb. Tavaliselt tuli ta mõneks ajaks kaissu. Sai oma paid kätte ja läks siis tagasi oma pessa.

Kui ta aga mu padjale midagi külma asetas, tegin ma silmad lahti. Musja oli otsustanud mind kostitada ja mu padjal lebas suur surnud hiir. Unise peaga ei mõelnud ma kaua ja mõlemad lendasid kähku ukse taha. Tulin ise tagasi ning viskasin uuesti külili.

Musja lugu

Und aga ei tulnud enam. Veidi aja pärast hakkas ka südametunnistus piinama. Ju siis jõudis mulle kohale, mida ma olin teinud. Teine kinkis oma saagi mulle ja mida mina teen? Selle asemel, et kiita, viskan ma ta välja lumehange. Tuli minna andestust paluma. Kass istus ikka veel liikumatult trepil seljaga minu poole ja endal suurest solvumisest nägu kandiline ees. Ma võisin teda kutsuma jääda, ta ei reageerinud vaid istus edasi. Võtsin siis ta sülle ja viisin vägisi tuppa.

Kass oli solvunud kaua aega veel minu peale ja ei andnud kuni hommikuni mulle näole. Magas oma pesas. Hommikusele vahetusele oma tegu ma ei rääkinud. Häbi oli. Järgmine kord tööle tulles tõin Musjale meelitamiseks grillitud kanakoiva. Seda ta armastas. Tänu sellele koivale olime jälle sõbrad. Armastus käib ju ikka kõhu kaudu. Hea et see lugu nii lõppes ja Musja mulle ikka andeks andis. Muidu oleks pidanud vaevlema oma süümepiinadega veel – kes teab, kui kaua.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Jaga: