Ühel oktoobrikuu pühapäeva õhtul elektrirongiga linna sõites märkasin ma raudtee ääres mingeid valgeid munasid. Rong ei tee ju minu soovi järgi peatuseid, seepärast jäi nähtud pilt mind vaevama. Mis seal tee ääres ikkagi oli? Kivid ei ole ju nii ümmargused.
Rääkisin kodustele ka, mida olin näinud. Et kui läheks õige ja vaataks järgi. Kõigil olid aga plaanid juba tehtud. Kes koolis, kes tööga hõivatud. Vaba aeg on ju kulla hinnaga. See paik seal raudtee ääres oli aga nii kõle tühermaa, et ma sinna kohe kuidagi ei tahtnud üksi minna.
Lõpuks õnnestus mul ikkagi väimees ära rääkida. Ta nõustus kaasa tulema ja ma sain oma tahtmise. Vaatasime internetist järgi, et millise bussiga me kõige lähemale saame. Seal kandis oli väimehel ka üks geopeituse avastamata aare, seepärast oli ka temal oma huvid mängus.
Kohale saime ilusti, aga raudtee on ju nüüd linna sees taradega ümbritsetud. Meil tuli seetõttu umbes kilomeetrine ring teha. See oli tõesti Tallinna niisugune rajoon, kus ma veel polnud varem käinud. Kõnni nagu võõras linnas kohe. Aga lõpuks saime ikka kuidagi sinna tühermaale. Keset linna selline prügimägi, et hirmus.
Marssisime siis raudtee äärde välja ja leidsime need asjad üles, mida ma rongi aknast nägin. Mu kahtlus oli õige. Seal kasvas tõepoolest hulk hiidmunasid. Noorelt on nad isegi söödavad.
Hiidmuna (Lasiosphaera gigantea, Langermannia gigantea, Calvatia gigantea) on murumunaliste sugukonda ja hiidmuna perekonda kuuluv seeneliik. Ühes viljakehas võib olla miljardeid eoseid. Eesti suurim murumuna on leitud Saka kandist, selle ümbermõõt oli 198 cm, kõrgus 41 cm ja kaal 16 kg (Vikipeedia).
Kus oleks alles saanud teha seenepirukat, kastet või omletti! Ainuke viga, et need kasvasid liiga raudtee ääres ja seen on ju teadagi kõigi mürgiste ainete endasse koguja. Seepärast korjata neid söögiks ei olnud kuigi hea mõte. Keegi seeneline oli esimesed hiidmunad juba puruks peksnud. Mis mõte sel oli, ma ei tea. Parem vaadaku ja jätku meelde, mida nägi. Sellised seened on ju minu meelest nii haruldased, et ei tea, kas neid oma elu jooksul veel näebki.
Väimees oli ka nähtust vaimustatud. Me mõlemad polnud sellist vaatepilti veel näinud. Ma teadsin küll, et sellised seened on olemas, aga oma silmaga näha on ikka midagi muud. Nüüd tee pilti ja vaata palju tahad. Katsu näpuga, kui muidu ei usu.
Plõksisime fotokatega siis oma isu täis. Panime võrdluseks Tallinna ühistranspordi kaardi seene peale, et oleks aru saada, kui suured nad tegelikult on. Kahju oli ainult, et mõõdulinti kaasas polnud. Oleks ka ümbermõõdu saanud ära mõõta. Nad olid ikka päris suured nagu kõrvitsad kohe. Vaata ja imesta, et niisugused tõesti olemas on.
Jätsime need seened sinna kasvama ja tulime tulema. Väimees leidis oma geopeituse aarde ka üles. Logis end ära ja me võisime koju tagasi sõita. Meie plaanid olid täidetud ja süda oli rahul. Haruldused olid üle vaadatud ja pildistatud. Mida sa siis veel oskad tahta?
Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
