See lugu on mu kunagisest töökaaslasest, Liidast (nimi muudetud). Elu ei olnud teda hellitanud. Tema saatus on minu omaga natuke sarnane. Ka tal tuli üksi üles kasvatada tütart ja kui kuskilt kaugelt tulnud töökaaslased said kõik kohe korterid, jäeti teda ikka ootama järjekorra lõppu, nagu tehti raudteel teistegi eestlastega.

Siis otsustas Liida koperatiivkorterit ehitama hakata. Selleks pidi ta aga kõvasti kokku hoidma, et oma unistust üldse teoks teha saaks. Ma ei näinud kunagi teda raha raiskamas. Kõik ostud kaalus ta oma kümme korda enne kindlasti läbi. Igalt poolt leidis ta viise, kuidas kokku hoida. Pidas maal loomi ja käis pidevalt metsas seenel, marjul. Kudus müügiks ja pidas põhitöö kõrvalt veel teist töökohta salaja. Meil ju raudteel ei lubatud seda.

Lõpuks muutus kokkuhoid mingiks eriliseks haiglaslikuks nähtuseks. Eks selline teiste edu pidev pealtvaatamine tegi ikka tuska küll ja muutis ka kadedaks. Kui kellelgi hästi läks, salvas just Liida seda inimest sapise ütlemisega. Mõnikord sai sel teemal isegi nalja. Püüdsime üksteise võidu ära arvata, kuidas Liida seda või teist edusammu kommenteerib ja naerdi südamest, kui keegi selle ära tabas.

Meil vagunipargis oli üks ilmatu suur prügikast, kuhu vagunisaatjaid tõid vagunitest sodi kokku. Liida käis sealt igal vabal hetkel leiba korjamas. Ta kuivatas meie pöörmepostis leivatükke radiaatorite peal, et leivaga toita maal oma kanakarja. Meie ruum lõhnas nagu leivatehas. Ilmusid kohale rotid ja hiired. Tuli hakata neid hävitama. Kartsime, et varsti on ka prussakad kohal. Me ei käinud kaebamas, see oli juba niigi avalik saladus.

Ülemus noomis teda alailma selle eest, ainult kasu polnud raasugi. Liida tuli tööle ikka tühja kotiga ja läks koju pilgeni täis, kott ratastega käru küljes. Niisugune korilus oli tal lausa veres. Ülemus lubas viimaks, et annab Liidale kümme rubla palka lisaks, kui vaid naine prügikasti rahule jätab. Tol ajal oli see kümme rubla suur raha. Meil käis tavaliselt selle kümne rublase preemia pärast tööl kõva sõda. Kõik ju tahtsid saada seda raha. Liida oli selle preemiaga kohe loomulikult nõus, ainult prügikastis käis sama agaralt edasi.

Lõpp tuli sellele kombele kuskil olümpiamängude järgsel talvel vägagi eriskummalisel ja isegi võikal moel. Ühel päeval oli õnnetus Balti jaamas. Mingi reisija oli rongist kukkunud välja ja jalgapidi vaguni ratta alla jäänud. Inimene muidugi viidi kähku haiglasse ja sellega asi loeti lõppenuks. Üksikasju ma enam ei mäleta.

Meenub, et järgmine hommik tuli Liida tööle. Ja oh seda õnne! Ta nägi raudteede vahel täitsa korras saabast. Mõtlemata kahmas ta selle üles ja tahtis juba kotti pista, lootes ise, et kuskil on ka teine ripakil. Ainult millegipärast tundus see saabas imelikult raske olema. Asja uurides leidis ta saapa seest ka jala. Pärast sellist avastust oli igasugune isu saabast omada kadunud ja see lendas tagantkätt platvormi serva alla.

Tööle jõudis Liida püha viha täis. Turtsus ja torises ning riidles iga asjaga. Pika pärimise peale sain ma lõpuks teada, mis oli toimunud. Saatsin ta helistama miilitsasse. See käis muidugi kohal, võttis Liidalt tunnistused, viis ka saapa minema ja siis selgus, et see jalg saapa sees kuulus avariis kannatanule.

Asjal oli ka oma kasulik külg. Vahejuhtumist oli nii palju kasu, et Liidal kadus täielik isu kokku korjata leiba ja muud kraami raudteelt ning selle ümbrusest. Pöörmepostist kadus ka kuivatatud leib ja tööruum muutus hulga puhtamaks. Olime kõik asjade käiguga rahul ja vahejuhtum ununes.

Liidale oli koonerlus kõvasti külge jäänud. Tööl käis ta alati ühtede samade riietega. Olgu see ilm missugune tahes. Pruun nailonjope oli küll ilusti puhas ja terve, aga selle vanust ei teadnud küll keegi. Olime sellist Liidat harjunud nägema ja kui ta kord puhkuse ajal Moskvasse sõitis, oli tal seljas karakullist kasukas. Meil kõigil jäid suud lahti. Vaat nii elatakse kokku hoides!

Kui Liida lõpuks oma kauaoodatud korteri kätte sai ja pensionile jäi, õnnestus ka meil tema pool külas käia terve vahetusega. Kõik olime kutsutud sünnipäevale ja soolaleivale. Neid sündmusi peeti koos. Laud oli kaetud suursuguselt. Liidal oli ka tol ajal nii suureks väärtuseks peetav seinakapitäis igat sorti kristallvaase ja -kausse. Elutoas ilutses vägevalt suur värviteler. Magamistoas oli ka väike must-valge telekas. Olime kindlad, et õhtuti vaatab Liida just seda väikest telekat sukavarraste klõbina saatel.

Kogu pidu laabus suurepäraselt ja möödus kiirelt. Meil kõigil oli lõbus ja hea olla nagu sünnipäevadel ikka. Enne lahkumist tahtsime veel kõik riburada mööda ennast kergendama minna. Liida juhatas lahkelt selle koha korteris kätte ja lausus siis ainult temale omasel viisil, et viimane laseb vee peale. Ei osanud enam meist keegi midagi öelda. Oligi kõik liiga ilus olnud, et uskuda. Liida oli ka kodus omas elemendis. Ta lihtsalt ei osanud enam teisiti. Õpitud kommetest on ju raske loobuda. Vaata siis ja ütle, et kokkuhoid pole koonerlus, või ikkagi on?

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta