Tütre sõbranna tõi meile kunagi hoida oma valge kassi. Olime just kolinud Mustamäele ja ruumi oli meil nii kassi kui ka endi jaoks piisavalt. Ikkagi kahetoaline korter. Miks siis mitte kassi võtta, kui see tuuakse lausa koju kätte ja näeb välja täpselt nagu minu unistuste kiisu. 

Valget karva ja siniste silmadega Lonni pidi jääma mõneks ajaks meile, aga asjaolud kujunesid nii, et kassi ära ei viidudki. Harjusime temaga hiljem niivõrd, et enam ei raatsinud Lonnit ära anda.

Ega me algul täpselt teadnud, mida kassipidamine linnakorteris tähendab. Maal olid meil ju kassid olnud, kuid need olid rohkem õueloomad. Tuli hoolitseda nii Lonni ninaesise kui ka tualeti eest. Endine kassi omanik toetas meid küll kassitoiduga, aga ega see iseenesest kassile ette kukkunud.

Ei teadnud me siis midagi kasside tujudest ega iseloomudest. Õppida tuli üpris palju ja iga päev ootasid ees erinevad üllatused. Kuna mina Lonnit kasisin ja toitsin, taipas ta kähku, et peab olema minu meele järgi ja hoidma minuga häid suhteid. Samas ei unustanud ta kunagi oma tujusid ja tahtmisi välja näidata.

Hommikud algasid meil võidujooksuga kööki. Ta ootas alati ära mu ärkamise. Kui hakkasin kööki minema, startis ta koos minuga ja kuid pidi kohale jõudma kindlasti esimesena.

Köögis võttis kass sisse valvekorra külmiku ees, ninaga vastu ust. Kui juhtusin kapist välja tõstma oma toidu ning ei asunud kohe teda toitma, oli meie Lonni solvunud. Istus minu poole seljaga, nägu pettumusest kandiline ees.

Võisin temaga rääkima jääda, ta tegi näo, et ei kuule ega näe mind. Tegin siis ka samuti näo pähe, et kassi pole köögis. Panin talle söögi kaussi ja asusin endale toitu tegema ja ei teinud temast väljagi. Ma ei üritanud enam kassi ära rääkida, et ta ikka sööma tuleks. Natukese aja pärast läks kiisul ilmselt kõht liiga tühjaks või ei kannatanud enam kanget mängida ja ta asus ikka sööma.

Täis kõhuga olime jälle sõbrad.

Esimese nalja või õnnetuse elas Lonni meil üle omaenda uudishimu tõttu. Mu tütrel oli akvaarium gupidega. Kassile pakkus see suurt huvi. Käis ikka seda vaatamas. Akvaariumi kohal oli ka lamp, mis soojendas vett ja valgustas kalu.

Ühel ilusal päeval avastas kass, et kalu saab ka pealt poolt vaadata ja seal polegi klaasi ees. Ta ajas end akvaariumi najale püsti ja vahtis seal lambi kõrval juba pikemat aega. Kas tegi soe lamp teda uimaseks või üritas ta kalu püüdma hakata, ei tea.

Korraga oli Lonni nägupidi vees ja oh seda ehmatust siis. Millegi pärast oli vesi ju märg. Meie Lonni põgenes tütre toast turtsudes ja karvastikku puhtaks raputades kööki ennast puhastama. Milline ebaõiglus tema suhtes. Aga meile oli sellest ikka kasu ka. Huvi akvaariumi vastu kadus paugupealt. Ta isegi ei vaadanud enam sinnapoole.

Tavaliselt armastavad kõik nurrumootorid õhtuti ringi joosta. Tuttav loomaarst ütles selle kohta, et kassid jooksevad nii oma seedimist käima. Nii toimus ka meil iga õhtune traavimine toa ja köögi vahet. Häda oli ainult selles, et põrand oli kaetud linoleumkattega, mis oli kassi käppade jaoks kole libe. Suure kiiruse tõttu olid kõikide kurvide võtmised küllaltki keerulised. Nii mõnigi kord maanduti vastu köögiust suure pauguga.

Kuni selle ajani kujutasin ma ette, et kassid liiguvad vaikselt, aga meie Lonni traavis iga õhtu ringi nagu mõni peru hobune suure madinaga. Mäletan, kuidas alumine naaber tuli lausa vaatama, kas meil on majas nüüd mõni mudilane, kes säärast mürglit teeb. Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et nii suure müraga jookseb meie kass.

Tütar ei võtnud kassi ööseks oma tuppa kolistama ja pani alati õhtuti ukse kinni. Eks ta ikka kartis veel oma kalade pärast.

Ma lubasin Lonnil käia öösel nii köögis, kui minu toas. Ja ega kass siis rumal ei ole. Ta võttis toanurgas koha sisse ja mängis magajat. Tegelikult ootas ta kuni voodisse lähen ja uinun. Siis ronis ta mu jalgade juurde teki peale.

Voodisse tuleku olin ära keelanud, aga ega siis ei saa riielda, kui ise magad. Peagi nihverdas ta ennast jalgade peale. Kui ma raskuse tõttu enam jalgu liigutada ei saanud, ärkasin ma muidugi üles ja kupatasin kassi voodist välja. Alguses läks ta küll jube solvunud näoga põrandale, kuid hommikuks oli ta jälle minu juures tagasi. Niisugune trall käis meil igal öösel.

Lonni oli kassipreili, kes oli opiga kesksooliseks tehtud, kuid jooksuaegu ei võtnud ära ükski operatsioon. Mingit karjumist või lõhkumist meil ei toimunud. Ometi oli näha kui õnnetu ta ise sel ajal oli. Lõpuks leidis kass enda meelte rahustamiseks mooduse.

Ta hakkas vaiba alt läbi roomama ja ikka mitu korda päevas. Võid põrandat pühkida ja vaipa puhastada tolmuimejaga nii palju, kui tahad, kuid vaiba all roomav valge kass on ikka rokane.

Kui jooksuaeg lõpuks mööda sai, otsustasin ma oma naiivsuses Lonni vanni panna. Kõik toimus algul rahulikult. Lasin vanni vett täis, kass tiirutas minu ümber. Rääkisin temaga rahulikult ja ta ei paistnud midagi kartvat. Tõstsin kassi üles ja tahtsin vette panna. Ilmselt sellel hetkel taipas Lonni, mis toimuma hakkab.

Ta oleks nagu elektrilöögi saanud ja kukkus oma käppadega vehkima. Muidugi kannatajaks pooleks olin siis mina. Asi lõppes sellega, et kass rippus mul küüsi pidi näos kinni. Sain ta suure vaevaga lahti. Kassipesu jäi muidugi tegemata. Pidin ennast lappima hakkama. Hea, et see veel nii lõppes. Küünehoop jäi vaid paar sentimeetri kaugusele silmast. Väike arm ilutseb siiani silma all mälestuseks Lonnist. Ma olin selles ise süüdi ja ei saanud kassile midagi halba öelda. Kus ma võin teada, mis mõtted sel hetkel looma peas liikusid. Ju ta arvas, et perenaine tahab teda merekooli saata. Surmahirm võib teha ka kõige taltsamast loomast tiigri.

Lonnist on nii palju mälestusi, et temast võibki jääda heietama. Arvan et selleks korraks nendest piisab.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta