Mark Twain olevat kunagi öelnud: “Ma olen õppinud kogu elu, välja arvatud need aastad, mis ma koolis veetsin.” Mind puudutab see tsitaat sügavalt, eriti seetõttu, et  millegipärast kisub mind tihti kooli poole tagasi. Samas tunnen Twaini kombel, et elu kõige suuremad õppetunnid tulevad ikka klassiruumist väljaspool – organiseerides, probleeme lahendades, joogamatil, kolleegide ja sõpradega suheldes, kirikus või niisama elu üle järele mõeldes.

Okei, ma tunnistan üles. Õppimine, eriti just koolis, on minu jaoks olnud seotud nooruslike fantaasiatega sellest, millisel kombel ma tulevikus maailma muuta loodan. Võib-olla on isegi nii, et õppimine on olnud viis seda “maailma muutmist” edasi lükata ja veel natuke sellest lihtsalt unistada.

Keskkoolis tundus, et ma olen rohkem humanitaarkallakuga, nüüd on mul hea meel end mitte enam nii kitsalt defineerida. Kuna ma olen paremini õppima õppinud, on mul rohkem julgust asuda ka statistika ja biokeemia kallale ja seda isegi nautida. Ma olen kõrgkoolides peamiselt sotsiaalteadusi õppinud, aga samas on mind pidevalt meditsiini, tervise ja alternatiivsete ravikunstide poole tõmmanud.

Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika teooriate kõrvalt olen alati õppinud ja praktiseerinud tervisega seonduvat – kõigepealt massaaži, siis tervisepoliitikat, terviseteemaliste programmide loomist, hiljuti integratiivset toitumist. Praegu kirjutan oma rahvatervise doktoritöö kavandit toitumise ja tervise-kommunikatsiooni teemadel.

Samuti, olen end viimase viie aasta jooksul alateadlikult (või siis strateegiliselt) ümbritsenud arstidega. Tabasin end hiljuti äratundmiselt, et mu lähedaste sõprade hulgas on hetkel kaheksa arsti või meditsiiniüliõpilast! Mulle meeldib neid kohvikus või veini juues küsimustega pommitada ja lasta pikalt protseduure, haiguste kulgu ja paranemise mehhanisme selgitada. Tihti esitan ma patsiendi, inimõiguste, ennetava või siis alternatiivse tervishoiu vaatenurka. Meil on väga ägedad ja valgustavad jutuajamised.

Terve Eesti Sihtasutuse kontseptsiooni arendades avastasin, et õpin väga palju just skeptikutega vaieldes. See oli intellektuaalselt viljakas aeg, sest skeptikuid jagus. Võisin näiteks ööklubis vana tuttavaga juttu ajama sattuda, HIVst ja aidsist Eestis. Paari kuu jooksul kogesin endale üllatuseks, et kui inimesed mu vaadetega ei nõustunud, polnud see maailma lõpp, vaid tore võimalus vabas õhkkonnas andmeid koguda. Ma sain teada inimeste väärtushinnangute ja murede kohta ning nende teravate küsimuste najal õppisin oma argumente just sellisel moel esitama, et need meie sihtgrupile – tööandjatele – mõistlikud ja konstruktiivsed tunduksid.

Üks test paigutas mind multimodaalsete õppijate hulka – ehk siis tahan ma vaadata, kirjutada või rääkida, kuulata ja katsuda. Ma tean, et kui ma õpin midagi uut ja tehnilist, siis pean selle läbi kirjutama, lihtsalt lugedes ei jää palju meelde.

Ühesõnaga, organiseerin informatsiooni oma peas, tõstan seda ringi. Tihti teen ma lugedes märkmeid lihtsalt selleks, et loetu kuidagi kineetiliselt märgistada, mitte et ma otseselt oma märkmeid pärast kasutaks. Eksamiteks korrates teen lihtsalt uued märkmed, organiseerin need teisel kujul, ja see märkmete tegemine ongi juba kordamise eest.

Kool on liiga kitsas definitsioon õppimisele. Mu isiklik, põletav ja igapäevane küsimus ei ole muidugi see, kuidas paremini õppima õppida, vaid kuidas paremini  elama õppida. Viimasel ajal olen siin Baltimore’is ühe uuringu tõttu palju sünagoogi ning baptistide ja metodistide kirikutesse sattunud. Ja ma pean ütlema, et mul on hakanud kahju, et minu elus on religioonil nii väike ja struktureerimata osa.

Jutlused, mida olen kuulnud, on ajakohased ja praktilised ning keskenduvad alati sellele, kuidas oma elu iga päev paremini elada. Koguduse ühises iganädalases meeldetuletuses on midagi ehtsat ja samas minu jaoks nii kättesaamatut. Selline võimas õppimine toimub mitmel tasandil – isiklikul, pere, koguduse, ühiste väärtuste. Sellepärast kasutakse ka kirikuid järjest tihedamini näiteks suhkruhaiguse teabeprogrammide läbiviimiseks.

Kirikut võib metafoorina võtta, ja kindlasti võib vaielda, eriti sotsioloogina, organiseeritud religiooni vajakajäämiste üle väärtuste kujundajana ühiskonnas. Aga taolisi rituaale, kus mitu põlvkonda ja kogukond saavad regulaarselt kokku tulla ja oma ühiste õppetundide üle järele mõelda, on minu meelest meil liiga vähe. Võiks rohkem olla. Iga nädal. Oleks kergem ja lõbusam õppida.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta