Kujutlege, et saabute sõbranna juubelile ning kohale jõudes ootab teid ees ruumitäis inimesi, kellest enamikku te ei tunne. Ruumi sisenedes tundub, et kõik vaatavad teid. See muudab närviliseks ja teil hakkab palav. Siis tuleb keegi võõras teid kõnetama, alustuseks küsib nime. Nüüd kardate, et ta näeb, kui närvis te olete. Pähe tulevad kujutluspildid, kui kohmetuks ja saamatuks vestluspartner teid pidada võib ning üle kõige soovite sellest vestlusest kiiresti pääseda. Tunnete, et olete vales kohas, teie jutt ei huvita nagunii kedagi ning liigset tähelepanu tõmbamata lahkute varakult. Sooritades mistahes tegevust, arvate end olevat tähelepanu fookuses. Siiski ei ole te suhtlejana ebaõnnestunud ning teised ruumisviibijad ei sisusta oma aega teie analüüsimisega. Teie mõtted viitavad hoopis sotsiaalärevushäirele.

Mis on sotsiaalärevus?

Sotsiaalärevus on üldmõiste, mis kirjeldab hirmu, närvilisust ja kartlikkust teiste inimestega suhtlemisel. Sotsiaalärevus on olemuselt samuti foobia, halva eelaimus ning seda esineb aegajalt enamikel inimestel. Mõni sotsiaalärevuse all kannataja peab ennast loomupäraselt häbelikuks, kuigi ärevuse sümptomeid võib esineda ka väliselt väga seltskondlikel inimestel.

Häiret iseloomustab tugev kartus olukordade ees, kus tuleb mingil põhjusel viibida tähelepanu keskpunktis. Inimest haarab ärevus pelgast mõttest, et ta ütleb või teeb midagi, mis võiks teda alandada või piinlikkust valmistada. Teda iseloomustab asjade nägemine väljast sissepoole, teiste inimeste seisukohast. Näiteks kui inimene kardab paista rumalana, näeb ta oma kujutluses, et kõik peavad teda rumalaks. Kujutlused võivad olla väga põgusad, kuid äratavad tugevaid tundeid.

Iga asi, mis meiega toimub, paneb meid mõtlema. Mõtted aga peegeldavad seda, kuidas tõlgendame ja hindame meie ümber toimuvat. Vahel on need hinnangud täpsed, vahel liialt optimistlikud. Kui inimene on aga ärevuses, kipub ta kõike negatiivselt nägema ning tõlgendama ohuna. Sealt ka sundmõtted nagu: „Mind peetakse rumalaks ja tüütuks”, „Kõik vaatavad mind ja peavad imelikuks”, „Ma ei meeldi teistele, ütlen vaid jaburaid asju”. Paraku need ei ole teiste mõtted, vaid sotsiaalärevuses inimese illusioonid. Kui ta vaid teaks, kui vähe teised inimesed tegelikult tema peale mõtlevad, oleks ta tõsiselt solvunud. Ning paanikaks poleks kindlasti põhjust.

Sotsiaalärevuse sümptomid.

Ärevus võib ilmneda mitmel kujul ja erineval tugevusastmel. Siiski pole iga suhtlemise või esinemisega seotud närvikõdi haiguslikkusele viitav. Peamised sümptomid, mis sotsiaalfoobia puhul avalduvad, mõjutavad inimest neljal tasandil- tema mõtlemist, käitumist, keha ja emotsioone.

• Mõju mõtlemisele– muretseb, mida teised temast arvavad; mõtleb juba ette, mis võib valesti minna; pea on täiesti tühi ja ei suuda midagi öelda.
• Mõju käitumisele– väldib inimeste pilku; räägib kiiresti või vaikselt pobisedes; väldib suhtlemisega seotud olukordi.
• Mõju kehale– paanikatunne, millega kaasneb südame kloppimine, peapööritus, iiveldus; ärevuse ilmingud nagu punastamine, higistamine, värisemine.
• Mõju tunnetele– ebakindlus ja alaväärsustunne; närvilisus ja kartlikkus; masendus, et ei suuda ennast muuta.

Kuigi sotsiaalärevus on laialt levinud, pannakse ametlikult sotsiaalfoobia diagnoos vaid juhul, kui teatud olukordade vältimine segab inimese tööd, kahjustab olulisi suhteid või põhjustab märkimisväärseid kannatusi. Sotsiaalse ärevuse ja hirmu ilmingud peavad olema kestnud vähemalt 6 kuud, et kahtlustada sotsiaalfoobia esinemist.

Sotsiaalfoobia nähud tekivad enamasti juba teismeliseeas, ainult väikesel osal algavad need täiskasvanuna. Ärevust võib esineda ka algkoolis õppival lapsel, kus klassi ees vastamine, kontrolltöö tegemine või uute inimestega kohtumine võib lapse viia soovini koolist üldse puududa.

Ärevus ja pinge tühjendavad inimese energiast ja tal võib tekkida tahtmine eralduda, olla omaette. See teeb raskeks luua lähedasi suhteid, ka sõbrasuhteid. Kui üksiolemist tuleb ette sagedamini, kui ärevuse käes kannataja seda sooviks, on aeg probleemi tunnistada ja sellega tegeleda.

Millisest käitumisest ei ole sotsiaalärevuse puhul kasu?

Hoiduma peaks tegevustest, mille kasulik mõju on põgus, kuid pikemas perspektiivis pigem kahjulik. Üks neist on lohutuse otsimine, et oma enesehinnangut turgutada. Kui hakkate igatsema sõbralikku seljalepatsutust ja loosungit: ”Küll Sa hakkama saad”, „Ära nüüd pabista”, „Kõik on hästi”, on tegemist olukorra ajutise lappimisega, mitte parandamisega. Palju rohkem on kasu sellest, kui suudate oma mõtete abil sellise seisundi luua, mitte ei vaja kõrvalseisjate abi.

Teine salakaval abivahend on alkohol ärevuse vähendajana. Alkoholil on seltskondlikes olukordades suur roll jutukamaks ja julgemaks muutmisel. Väljend: „Võta 100 grammi julgustuseks” ei ole siiski mõeldud sotsiaalärevuse käes kannatajale. Suure tõenäosusega see pigem süvendab halba enesetunnet, kuna alkoholil on depressiivne toime.

Sotsiaalärevuse tekkepõhjused võivad olla nii geneetilist kui psühholoogilist laadi, mistõttu ei ei ole hea mõte endale sisendada, et tegemist on perekondlikult päritud haigusega ja sellest pole võimalik vabaneda.

Kognitiiv-käitumisteraapia kui abivahend.

1950. ja 1960. aastatel töötati välja käitumisteraapia tehnikad, mis osutusid kasulikuks sotsiaalärevuse ja lihtfoobiate ravis (nagu kõrguse- või lennukartus). Käitumisteraapia eesmärk oli inimesi ravida, tegeledes sümptomi enesega (näiteks ärevus), mitte niivõrd kunagiste tekkepõhjustega (näiteks traumeeriv kogemus lapsepõlvest). Kuna käitumisteraapia osutus siiski puudulikuks, täiendati seda 1970. aastatel spetsiaalse depressiooni raviga, mida nimetatakse kognitiivteraapiaks.

Kognitiiv-käitumuslikku teraapiat kasutatakse nii grupi- kui individuaalteraapiana. Ravi alguses selgitatakse välja olukorrad, mida inimene väldib, ning lastakse tal viibida hirmutavates olukordades või toimingutes. Ühtlasi püütakse kindlaks teha hirmutavate situatsioonidega kaasnevaid negatiivseid automaatmõtteid, et muuta neid realistlikumaks.

Uuringud on näidanud, et kognitiiv-käitumisteraapiast on kasu nii ärevushäirete ja foobiate ravis kui ka teiste seisundite, nagu hasartmängu-, alkoholi- ja narkosõltuvuse ning söömishäirete puhul. Mitmesuguste psühholoogiliste probleemide taga on enamasti konkreetsed mõttemustrid, kuid ravi isikliku psühholoogi või psühhiaatri näol on sageli kallis ning mitte kõigile kättesaadav.

Seega elab suur hulk inimesi oma probleemiga vaikides ja kannatades aastaid, julgemata kellegagi muret jagada või abi paluda. Siiski on viimasel ajal palju avaldatud kognitiiv-käitumisteraapia käsiraamatuid, kus tutvustatakse teraapia põhialuseid ning pakutakse süstemaatilisi tegevuskavasid iseenda aitamiseks. Lisaks võib pöörduda perearsti poole, kuna sümptomeid saab leevendada ka antidepressantide ja rahustitega.

Kuidas ise ennast aidata?

Kui terapeudi vastuvõtule ei ole võimalik minna, kuid valmisolek olukorda muuta olemas, on hea mõte alustada sotsiaalärevusele suunatud kognitiiv-käitumisteraapia raamatutest. Gillian Butler pakub raamatus „Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle” mõned tõhusad meetodid, kuidas ise ennast aidata. Ärevust aitavad taluvuse piirides hoida või sootuks välja ravida:

• Mõttemustrite muutmine– aitab aru saada, kuidas inimene ärevusolukorras mõtleb ning mida tuleks muuta.
• Teisiti tegemine– õpetab hirmule vastuastumist, loobudes olukordade vältimisest ja kaitsekäitumisest.
• Liigse eneseteadlikkuse vähendamine– näitab, kuidas teadlikult enda asemel teistele keskendumine aitab ärevust summutada.
• Enesekindluse kasvatamine– aitab välja astuda vanast raamist, mille kaudu näeb inimene ennast ja maailma.

Sotsiaalärevusest jagusaamine laseb pideva kartmise asemel nautida „mina ise” olemist ja võimaldab väljendada omadusi, mis võibolla juba aastaid vaka all hoitud.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta