Vello Antons oli Parksi küla mees. Minusse suhtus ta Parksi mehe moodi ehk sõbralikult ja heatahtlikult.

Alati kui sinna külatanumale jõudsin, pani ta mind oma küsimustega proovile. See mulle alati ka meeldis. Ühel pühapäeval keset näärikuud äratas ta mind järgmise küsimusega: kes meie lindudest laulab talvel ?

Minu vastuseks oli kõrvalepõiklev vaikus ja vana turjakas mees võttis mind seejärel nii - öelda enda seljataha sleppi.

Parksi vana paemurru juures kasvas suur kuusepuu. Seal kahe - kolmandiku peal oligi kuuseoksas linnupesa ja selle omanik pidigi talvel laulma.

Nüüd oli linnumees varmas vastamiseks, et see lind on kuuse-käbilind. Linnuke oksa peal jäi sel valgel päeval meil nägemata. Ju siis polnud käbilinnu õnne ja teda polnud kodus. Õnneliku vanamehe ja minu sõprus sai aga turjakust niimoodi juurde...

Parksi, 1993.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Sarnased artiklid