Selle loo rääkis mulle kunagine kolleeg raudtee ajast. Ta lubas mul seda edasi pajatada, aga oma nime ei lubanud kasutada, sest oli ise loo peategelane. Seepärast väldin ma siin igasuguste nimede kasutamist.

Meil käisid mehed tihti üksteise pool kodus istumas ja palgapäevi tähistamas. Tööle tuli uus tööline ja mehed kutsusid ta ka endi seltsi. Sooviti ju tutvuda uue mehega lähemalt. Kaua sa ikka töötad külg külje kõrval inimesega nii, et ei tea temast midagi. On tal pere või elab ta üksi? On tal ka mingid hobid? Keegi ei teadnud midagi. Oli teine kuidagi märkamatult tööl käinud juba mitu kuud.

Asi lõppes aga sellega, et ühel heal päeval kutsus see uus mees hoopis teised iseendale külla. Käidi siis poest läbi ja osteti kraam kaasa. Kõigil oli tore olla. Peremees oli abielus inimene ja tema pere oli hetkel ära maal suvilas. Ilmselt seepärast saigi ta kolleege enda pool võõrustada.

Õhtu möödus kiiresti. Kõik olid viisakad ja napsu võtmisega liiale ei mindud. Ainult loo peategelane väsis õhtu lõpuks nii ära, et ei jaksanud koju minna. Peremees ei teinud sellest numbrit ja pakkus talle ise hoopis öömaja. Magama minnes ei pandud tuld põlema. Tähtis oli vaid voodi üles leida ja pikali visata. Väsinud semu jäi kohe magama ja ei ärganud enne, kui suur valge juba käes oli.

Tema õuduseks aga vahtis vastas seina äärest talle vastu ilus, aga irevil hammastega suur hundikoer. Voodis olija kohkus nii ära. Püüdis ennast võimalikult vähe liigutada. Kaua ta seal siis lamas, polnud tal aimugi. Kella vaadata ei saanud ju. Koer jälgis teda ainiti ja püsis paigal. Lõpuks hakkasid ka ihuhädad meest veel vaevama. Eelmise päeva pidu andis tunda.

Kuulda oli, et peremees kõndis ja kraamis köögis. Viimaks ei suutnud ta enam kannatada. Hirm oli küll, aga ta otsustas riskida ja peremeest hõigata. Ise mõtles, et tulgu nüüd, mis tuleb. Vaevalt peremees teda päris tükkideks laseb kiskuda. Ehk ta tuleb ikka appi, kui asi hulluks läheb. Koer ei liigutanudki selle hõikamise peale. Siis proovis ta veel kord hõigata ja juba veidi kõvemini.

Peremees tuligi õnneks vaatama, et mis viga on. Siis selgus alles tõsiasi. Seina ääres ei istunud koer, vaid see oli hoopis topis.

Peremehe tütar oli oma armsa peni, kes oli õnnetult surma saanud, topiseks lasknud teha. See oli aga nii tõetruult välja kukkunud, et ehmatas täiskasvanud mehe päris ära. Pealegi mängis oma osa kindlasti kaasa ka õhtuse peo pohmakas.

Teine vaeseke kannatas ja värises voodis. Isegi liigutada ei julgenud. Vähe puudus, et ta oleks suurest hirmust ennast täis lasknud. See oli ju ainuke vaba voodi korteris. Peremehele endale oli topis ju nii tavaline asi, et ta unustas seda mainida.

Hommikuse kohvilaua taga toimus siis suur leppimine. Üks vabandas ja teine häbenes oma hirme. Kujutan ette, kuidas vaene mees hommikul ärgates karta võis, kui talle selline irevil hammastega elukas vastu vahtis. Ka nii võib juhtuda, kui lähed inimesele külla, kellest midagi ei tea.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta