Meil algab varsti rotiaasta. Sel puhul tahaks ma teieni tuua veel ühe loo rottidest. See lugu juhtus siis, kui sai elatud veel ühikas. Üks riigikord hakkas lõppema ja teine ei saanud veel vedama. Mingi aeg ei olnud meil ühikas enam pesemise võimalust. Duššid olid katki ja keegi ei remontinud neid enam. Kõige lihtsam viis oli ju uksed lukku keerata ja polnudki enam probleemi. Küll iga inimene leiab ise võimaluse, kus pesemas käia.

Sai siis kiusatud oma tuttavaid ja sugulasi, käidud nii ühissaunas ja töö juures vagunidepoos pesemas. Kuna see viimane oli ikkagi vahetustega tööl käivate inimeste pesemiskoht, oli targem seal pesemas käia öösel. Siis ei seganud me kedagi ja alati jätkus ka sooja vett. Käisime siis seal pesemas tütrega üpris tihti. Keegi meid minema ei ajanud. Mind ju tunti. Mul oli töö juures kokku lepitud, et võime käia pesemas öösel, kui manöövritööd ei ole. Ja sealt algabki minu seekordne lugu.

Töötasin siis veel pöörmeseadjana. Vagunidepoosse oli minna umbes pool kilomeetrit vagunite vahelt. See tee viis mööda ka suurest prügikastist, kus kohast mu üks kolleeg oma kanakarjale leiba käis korjamas. Oli varajane sügis. Ööd ei olnud veel kuigi külmad. Olin endale just ostnud tööle uued kummikud. Panin need jalga, sest siis jäid jalad tagasi tulles puhtaks.

Vagunipargis oli tol ajal hästi tugev valgustus. Prügikastist mööda minnes krabises seal miski. Uudishimu ajas meid vaatama. Kõik, mis välja paistis, oli tavaline sodi. Ei midagi erilist. Kasti küljed olid alla lastud ja kogu see kraam, mis seal sees oli, paistis lambi tule valgel hästi välja. Äkki liikus seal mingi pael. Pikemalt mõtlemata astusin ma sellele paelale. Kui ma oleksin ette teadnud, mis nüüd toimuma hakkab, oleksin kindlasti selle liigutuse tegemata jätnud.

Paberi ja sodi alt hüppas välja tohutu suur rott ja kargas hammastega mu uuest kummikust kinni. Alles sel hetkel sain ma aru, et see, mida mina pidasin paelaks, oli tegelikult roti saba. Kas teile meeldiks, kui teist palju suurem tegelane astuks teile lihtsalt peale?

Mõistusega sain ma ju aru küll, miks rott mind ründas, aga ehmatus oli nii suur, et võttis mind hüppama kange kisa saatel eemale.
Mind päästis see sama uus kummik ja villased sokid. Tänu neile jäin mina terveks. Mu uus kummik olid nüüd küll suure auguga, aga tähtis oli see, et ma ise jäin puutumata. Oli lausa hirmus mõelda, milliseid nakkusi võib edasi kanda üks selline prügikastirott.

Vaene loom kadus kange kolina ja sahina saatel sinna sodi sisse. Pesemas sai siiski ära käidud küll ja kummikud pidin ma endale veel kord uued muretsema. Aga sellest prügikastist käisin ma edaspidi suure ringiga mööda. Igasuguseid metsikuid närilisi kardan ma ka sellest ajast saadik. Loo moraaliks võiks olla, et ära puutu ikka seda, mille olemust sa ei tea. Iga asi ei pruugi olla see, millena ta esimesel pilgul välja paistab.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta