Üks kauge külaline Saksamaalt oli mul kord võõrustada - Hartmut Müller. Olin talle giidiks ja ühe päeva kaaslaseks sel paljude lahtedega maal.

Hartmutil oli ühes minu Lahemaa linnuvoldik. Sealt ei leidnud ta üles siniraagu, sest mina teda lahemaal veel kohanud ei olnud. Hartmut küsis ja küsis ja siniraa vastus jäi minu poolt ikka vastuseta.

Kuid lind ise andis õhtu eeli selle vastuse. Suure Kahala järve lähedal samanimelise küla piiril istus ta telefonitraadil. Meeste silmad lõid särama mõlemil. Meile mõlemile oli siniraag uueks kohatud liigiks. Kuigi ta kunagi Eestimaal väga arvukas oli, on nüüd see lind haruldus ise. Kusagil elus peab õnne ka olema. Sinise linnu õnn saabus kahe mehe hoovile väga õigel ajal, siis kui kaks meest mõlemad seda taga otsimas olid.


Kahala, lehekuu 1996.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: