Giid, kes alati tõtt räägib, olin ma kaheksa aastat. Kord sügiseelses õhtus jõudsin ma ühe grupiga Altja kõrtsi ette ja peatasin ajahetke.
- Marek Vahula lood
- 13. jaanuar 2020
Eemalt metsa kohalt oli sookurehäält kuulda ja olles hea giid, kes ei valeta, lubasingi, et mõne sekundi pärast on kureparv kõrtsi kohal. Ja hea inimrühm vaatas taevasse. Sookuresalk tuligi peade kohale ning suundus öörahu otsima lahesoppi roostikku.
Hea giid sai peatatud sookurehetke eest kiita ja talle patsutati õlale ja anti jootraha. Pika päeva inimmelus olin mina see, kes vaikse kurehetke üles leidis ja seda teistelegi tutvustas.
Vaikusehetke otsiv inimrühm vakatas ja andis ruumi sookurehäältele. Ja vaikisin hetkeks ka mina ning olin nii endale kui kureparvedele tänulik. Ja kui inimene saab iseendale tänulik olla, on ta ise õnnelik ja teeb ka teised õnnelikuks.
Nii kord ühes suveõhtul ühes kalurikülas juhtuski kui sügis ja õhtu sinna saabuma hakkasid.
Altja. Sügis 1999.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
