Minu muinasjutumetsas oli vana heinaküünist onnike, mis meenutas mõnda muinasjutu tegelast. Esmapilgul tundus ta seisvat üksinda ja omaette.Minust sai tema sõber, kes vahel öömaja leidis.
- Marek Vahula lood
- 18. juuni 2018
Kord jätsin oma magamiskoti ja muud asjad ning ka natuke söögipoolist onni. Ise läksin muinasjutumetsa pildistama.
Tagasi jõudes avastasin, et keegi oli minu magamiskott hammastega lõhkunud ja sinna omamärgid peale jätnud. Eks vihane hiir näitas, mis ta minust arvab, kui tema kodu ära hõivasin. Jätsin lõpuks selle onnikese sinna hiire ja muinasjutu jaoks. Rohkem elus ei ole ma hiireviha tunda saanud.
Muinasjutuline mets ja onnike jäävad ilusasse tammikusse. Seal olevat juba Karl Ernst von Baer lapsena ringi kõndinud. Mina käisin seal lihtsalt ennast, kevadet ja pilte kogumas, kuni väike loomake mind sealt ära ajas oma vihaga.
Lasila, kevad, 2001.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
