Minu muinasjutumetsas oli vana heinaküünist onnike, mis meenutas mõne muinasjutu tegelast. Pealtnäha oli ta üksinda ja omaette.
- Marek Vahula lood
- 8. jaanuar 2019
Minust sai tema sõber, kes seal vahel öömaja leidis. Kord jätsin oma magamiskoti ja asjad ning ka natuke söögipoolist ja ise läksin muinasjutumetsa pildistama.
Tagasi jõudes avastasin, et keegi oli minu magamiskoti hammastega lõhkunud ja sinna hiiremärgid peale jätnud. Eks vihane hiir näitas, mis ta minust arvab, kui tema kodu nii ära hõivasin. Jätsin lõpuks selle onnikese hiire ja muinasjutu jaoks. Rohkem elus ei ole ma hiireviha tunda saanud.
Muinasjutuline mets ja onnike jäävad ilusasse tammikusse. Seal olevat juba Karl Ernst von Baer ringi kõndinud lapsena. Ja ka mina käisin seal lihtsalt ennast, kevadet ja pilte kogumas, kuni väike loomake mind sealt ära ajas oma vihaga.
Lasila, kevad, 2001
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
