Õhtul vaatasin end aprillipeeglist. Selleks oli Rummu järve veepeegel, kus minu nägu kevadele vastu vaatas. See varakevadine õhtu mind paigale jääma kutsuski.
- Marek Vahula lood
- 15. juuli 2019
Tegin seda, mida igaüks õhtul teeb, mis siis, et järvekaldal ja suure kuuse all. Puhusin telk-mantli õhku täis ja rullisin magamiskoti lahti ning olingi kevadise ööune ära teeninud pika päevamatkaga.
Öösel magas järv ja mina samuti. Varahommik tõi äratuse, mis enam kevadet ei meenutanud. Minust viisteist sammu eemal askeldasid kolm meest ja neil olid igaühel västar ehk ahing käes. Nad pusisid juba paadi kallal, et see vette lükata. Niisiis kadus kevadine rõõm ja varane äratus võttis mul varbad värisema.
Mehed olid hoolega ametis ja ei pannud mind tähele. See mu päästis. Vaikselt lasin nad paadiga ära sõita, et siis ise kiiresti kaduda. Järgmisel õhtul vaatasin end juba taas peeglist.
Seekord siis merepeeglist ja kevad oli tagasi minu näos. Kevadet ma neist kolmest päevast taga otsisin. Ju ma siis leidsin seda niipalju ülesse siit ja sealt, et hirmuhetki mul näost hiljem välja lugeda ei olnud. Hetke, mille kolm röövpüüdjast meest mu hinge tõid ja mille ise endast minema ajasin.
Rummu järvel, jürikuu, 1992.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
