Janne Ving on kolme poisipõnni rõõmsameelne ema, kes on õppinud lastekasvatamist ka läbi keskkonnasäästu vaatevinkli hindama. Lisaks laste kasvatamisele on Janne tegudeks.ee emadevõrgustiku rühmajuht.

Janne Ving väike fotoMis pani Sind emana lapsevanema rolli ümber hindama?

See lihtsalt kujunes niimoodi. Ma ei ole kunagi eraldi seda otsust vastu võtnud. Kui mu esimene laps sündis, siis ma ei teadnud lastest suurt midagi. Kui mu poeg oli saanud 2,5aastaseks ja ta käis mu vanemate juures hoidmisel, siis avastasin, et laps käitub alati pärast külaskäiku imelikult ja närviliselt. Selgus, et poisile anti suurtes kogustes magusat ja silmnähtavalt magus mõjutas teda. See oli hetk, kui hakkasin endale küsimusi esitama.

Mida Sina mõistad ökoloogilise lapsevanemaks olemise all?

Minu arusaamist mööda, on nii inimeste kui ka looduse seisukohalt parim, kui oma tegutsemine läbi mõeldakse ja ei võeta vastu kiirustavaid otsuseid, seda ka laste kasvatamises. On tähtis mõelda oma peaga!

Näiteks kui lapsel on näiteks käitumisprobleemid, siis otsitakse nende põhjuseid ja lahendusi, mitte ei minda kohe retseptirahusteid küsima. Esiteks analüüsitakse läbi lapse toidulaud, et seal poleks liigselt maiustusi või rämpstoitu. Samuti vaadatakse üle lapse päevakava pilguga, kas tal on tegevusi liiga vähe või vastupidi liiga palju. Tähtis on ka see, mida ja millises ulatuses laps telekast ja arvutist vaatab. Reeglina need kaks asja jäävad kohe välja, kui laps on närviliseks muutunud. Loomulikult peab sellises olukorras lapsevanem ka enda käitumise üle vaatama ja rahulik olema, sest sõimlev täiskasvanu teeb asja vaid hullemaks.

Mida tähendab Sinu jaoks lapse tervislikum toidulaud? On see igapäevane mahedatest helvestest hommikupuder, limonaadivabadus või olematud kommikogused?

Eks ta nii kipub olema. Ja lisaks muidugi kodune toit ja liikumine. Üksi toidulaud enamasti ei aita! Tuleb ikka ka õues viibida ja piisavalt liikuda.

Lapse või lastega pidevalt aktiivselt suhelda, nendega õues käia ja ise kodust toitu teha – see tundub tänapäevases elutempos üsna kättesaamatu. Kas selleks peab lapsevanem koduseks hakkama?

Loomulikult õnnestub selline elu ka töö kõrvalt. Näiteks lasteaiast ei pea tulema koju autoga, sest saab ka jalutada. Õues lastega käimine saab olla osa liikuvast päevast. See ei pea olema vaid mänguväljakul istumine. Ka külla ei pea minema trolliga, kus on palju rahvast. Parem on käia jala, kui vahemaad just hiiglama pikad pole.

Kuidas Sa suhtud mahetoidu söömisse?

Mulle meeldib mahetoit, aga ma ei hakka kunagi juuksekarva lõhki ajama. Kui ma parasjagu näiteks ökoporgandit poest ei saanud või on see mul kodus otsa lõppenud, siis ega ma sellepärast sööki tegemata ei jäta. Siis lähen ostan tavalise porgandi!

Samas mahetoidu ostmine on tänu neti teel tellimise võimalusele tehtud tänapäeval vägagi mugavaks. Toit tuuakse koju ära ja endal jääb poodides otsimise vaev ja ajakulu tundmata.

Kui ma teen kodus süüa, siis mul ei ole peaaegu kunagi kogu toit mahedat päritolu. Kui mul on valida näiteks Brasiilia mahesuhkru ja Taani mittemaheda peedisuhkru vahel, siis juba asukoha pärast eelistan viimast. Samuti ei pea ostma Saksamaalt toodud mahemakarone, vaid need võib teha ise.

Nii et mõõdukus ennekõike?

Just nii!

Janne, Sa teed ise leiba. Sa oled selle vahva ja kasuliku hobiga „nakatanud“ ka paljusid oma tuttavaid. Kuidas Sa jõudsid leivategemiseni?

See kuidagi juhtus nii. Süüa on mul kogu aeg meeldinud teha. Varem oli minul ka leivategemisest arusaam kui keerulisest ja müstilisest. Räägitakse ju, et leivategu kestis mitu päeva ja see oli keerulisi nippe täis. Nüüd, kus ma endale ja ka teistele olen hakanud leiba tegema, saan aru, et leivategu on õpitav ja sellega ei pea tunde järjest mässama. Piisab vaid mõnest segamisest ja sõtkumisest, sest leib kerkib ju ise.

Kuidas Sa suhtud lastega poes käimisse?

Võimalusel eelistan poes käia ilma lasteta. See on nii nende kui ka minu enda tervete närvide huvides.

Aga kui nüüd toidulaud, liikumine ja suhtlemine kõrvale jätta, kas on veel midagi, mida Sa keskkonnasäästlikult teed?

Ma ostan väga sageli teise ringi rõivaid, sest nii on soodsam. Kui ma aga juhtun mõne kasutamata riideeseme ostma, siis valin selle kindlasti üle keskmise kvaliteediga, sest ei materjali ega ka raha pole mõtet ju ilmaasjata kulutada. Kvaliteetsete rõivaste ostmiseks kasutan allahindluseid, sest nii saab säästa raha. Minu jaoks ei ole alati esmane eelistada ökokangast lasterõivaid, sest nende valik Eestis on siiski suhteliselt piiratud ja toodete hinnad on ökopoodides väga kõrged. Kui ökokangast rõivas on kasutatud rõivaste poes, siis eelistan seda.

Aga kuidas Sa pesed oma laste riideid?

Ma eelistan kasutada lõhnata sensitiiv-pulbreid, sest need on ohutumad nii lastele kui ka keskkonnale. Mulle meeldib lillelõhnaliste pesuloputusvahendite asemel kasutada tuulega kuivatamist õues nööril. Minu lemmik pesulõhn ongi värke õhu lõhn, mis õues kuivanud pesul nagunii olemas on.

Kas Sul on mõni soovitus inimestele, keda ökoteema huvitab?

Katsetage ja te saate aru, et ökoeluviis ei ole üle mõistuse kallis. Ökoeluviis aitab teil ka ennast paremini mõista. Samuti suurendab selline ellusuhtumine loovust, leidlikkust, tähelepanelikkust ja võimet märgata nn otseteid.


Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.

Jaga: