Looklev tee, mis Moostest Kauksi kulges ja mis Vana-Võrumaa rajal vonkles, oli ühe bussipeatuse märgiga. Seal Kaarulaane nimelises peatuses tõstsin ma oma seljakoti bussist ja siis upitasin ta selga ja läksin läbi sügava külma lume.

All jõeorus sumpasin edasi ja ronisin üle langetatud puudest tehtud silla ja tõusin juba Vana-Võrumaal asuvale kaldapealsele. Külanaer, mis mind sealjuures saatis, ei teinud mulle liiga.

Las küla naerab, mina käin ikka oma rada edasi. Nii ma arutlesin alati, kui külatee asemel otseteed väisasin ja arutlus tegigi mind iseenda moodi ja mitte külasaadikuks.

Sisse tallamata rada oli minu sealne külatee ja teekond. Algul uus ja huvitav ning siis pikk ja vaevarikas, kuni liiga käänuline ta mulle tundus ja ma sealsed käigud lõpetasin.

Pärast jäigi mulle meelde minu üks lemmikbussipeatuseid ja sealt kulgenud mõtteline teekond üle Vana-Võrumaa piiri oma maja juurde. Maja ja minu pea nähtamatu tee oli parem kui külatanum. Nii tõestas mulle väike ja sümpaatne bussijaama märgike, mis mind alati üksinda ootas ja siis teele saatis.

Kaarulaane, 1995-1998.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta