Koljaku teeristis lõppes üks märtsitee. Sealt keerasin metsa lumekoorikule ja minu jaoks algas kevadtee. Selline, kus tee ise jälgedega lumme ajad ja millel kõndides tagasi vaatad üle õla. Sellisena ekslesin metsas, kui kirju pasknäär oma häält tegema hakkas.
- Marek Vahula lood
- 21. märts 2020
See hiireviud meenutav hüüd tundus kevade alguse moodi ja ma tahtsin sellele linnule vastata. Ma tegingi seda ja lind kaasikus vastas mulle.
Kevadiseks peatujaks sain ma ise. Ja häälekas lind ja üks linnumees peatasid kevadhetke. Lind, kes sulle vastab on kevadet väärt. Ja pool tundi vastastikust kahekõnet oli selle kevade algus.
Kui ma vakatasin lõpuks, tegi seda ka lind ja kevad oligi alanud ühiselt. Ehk see lahekõne oli üksikule Lahemaa kolajale lohutuseks kui mets veel vaikib ja sina ise samuti. Häälekas lind oli viisakas.
Ta vastas igale minu hüüule ja märtsikuine mets sai kevadhäält täis. Peale pooletunnist seisakut lahkusin ja viisakas kirju lind vaikis samuti. Ülejäänud päevas oli veel ürgmetsa müha ja hulganisti metsavaikust.
Hommikune kahekõne kajas mu kõrvus ja seda terve päeva. Miks üks mees keset kaasikut linnuhäält teeb, seda me ehk saime nüüd teada. Keset vaikust kõndida oli tore ja kevadine.
Kui vaikus lõppes, oli veel toredam ja veel kevadisem. Ja kaks kevadekuulutajat olidki need, kes üksteist ära kuulasid ja oma jutud lahti rääkisid ning siis oma teed läksid. Viisakas kirju lind oli selle kevade esimene hääl. Ja viisakas linnujünger oli see, kes ühe kevade alguse nii üles leidis.
Koljaku, paastukuu 1991.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
