See peatus oli põgus hetk põgusas ajas, millel suvi nimeks on. Seal Kunda jõe käärus, kus Sirtsi soo hingust juba tunda saab, leidsin põgusa ööune jaoks oma põgusa hetke. Ja kui hämarusest sündis pimedus, sain ühe karmi loo tunnistajaks.
- Marek Vahula lood
- 8. juuni 2019
Mõnisada meetrit eemal võttis hundikari metssea õnneks. Ööhakatus oli täis seakisa ja huntide klähvimist ning sellest jäid järele vaid hundihüüded, sest siga lõpuks vaikseks jäi. Saagi jagamisel nad veel tegid huntide häält ja siis algas rahulik suvine öö nagu tema võigast algust poleks üldse olnudki üldse olemas.
Rahulikus öös olin rahutu unega ja kui mind miskit rahulikuks tegi, siis oli see teadmine, et ma jälle ühe õige hetke juures olen olnud. See, mis karmist metsaelust ja hundiseadustest ise rääkis. Hommikul oli rahutu hing jälle rahu täis ja varahommikune metsanurk elas edasi oma elu, mis siis, et ühe seahingeta vähem kui eile. Mina olin selle hetke koguja ja tänulik jälle sellele otsijale, kes hetke ise üles leidis.
Kunda jõe käärus, suvi, 2000.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
