Rannakülast Kasispealt leidsin alustuseks Sandströmide maja, kus kajakas katuselt mind ülalt vaatamas oli. Siis tahtsin teiseks leida sama küla tanumalt Eesti kõige kõrgema kivi, Jaani-Tooma Suurkivi.

Ometi jäi kivi kolmandaks vaatamisväärsuseks, sest teeharul, mis kivi juurde viis, kõrgus üks omapärane mänd. Selline maast-madalast hargnenud ja ilma ühe suure tüvepuuta.

Hiljem ütles tark raamat mulle, et see kroonlühter mänd on. Nii ta mulle neljaks aastaks meelde jäigi.

Siis tulin juba oma esimeste eksursioonirühmadega. Vana tuttav tuletas end ise teeservas meelde. Ronisin jälle tema otsa ja ei teinud seda enam üksinda.

Vastus sellise puuvormi tekkele ehk sünnile polnud kerge tulema, ometi vastasin ise sellele, algul üksinda ja siis teistele. Kunagi lihtsalt puu nooruses on tal latv ära murdunud. Ja rahul selle vastusega, olin ise ja ekskursandid samuti.

Kasispea, 1991-2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!